Enne mõtle, siis kirjuta
Kena, kui inimene teab midagi teistest rohkem ja püüab sobival juhul
teisigi targemaks teha. Kuidas see Eesti vabas ajakirjanduses käiva poliitilise
võitluse tingimustes välja kukub, on muidugi iseasi. Heie Treieri eelmises
Areenis ilmunud nupu saatus on igal juhul õpetlik ja väärib kommentaari.
Juttu oli Maarjamaa risti annetamisest USA senaatorile Jesse Helmsile
kui Vene vägede Eestist väljaviimise ja Eesti NATOga liitumise toetajale.
Tegelikult võlgneme Helmsile enamat – just tema algatas 25. veebruaril 1982 ehk
siis 20 aastat tagasi eelnõu, mille president Reagan sama aasta 14. juunil
allkirjastas ja millega sätestati Balti vabadusepäev, mida USAs alates
järgmisest aastast tähistati. Kahel varasemal kümnendil tähistasid Ühendriigid
ikestatud rahvaste päeva, mis käis kogu Ida-Euroopa kohta, 1983. aastast peale
aga leidsid Balti riigid eraldi esiletõstmist ja see on meie ajaloo seisukohalt
tohutult tähtis.
Sestap oleks mina pr Treieri asemel kirjutanud pigem
Balti vabaduspäevast kui selgitanud Helmsi reaktsioonilisust sellega, et tema
valimiskampaaniat rahastas sigaretikorporatsiooni Philip Morris (!?). Oleks
tegu nagu mingist 20 aasta tagusest õpikust või Pravdast maha kirjutatud
tekstiga, sest Helmsi saab küll süüdistada konservatiivsuses ja rassismis, ent
“reaktsioonilisus” kuulus külma sõja terminoloogiasse ja tulenes eelkõige
kellegi mittemeeldivusest Nõukogude Liidu juhtkonnale. Ausalt öeldes ei jõudnud
kohale seegi, milles seisnes Helmsi kunstitagurlus – võttis sõna nüüdisaegse
kunsti vastu ja see tõi kaasa riikliku dotatsiooni vähendamise USA kunstile!?
Mõistagi on rahulolematutel kunstnikel vaja subjekti, keda rünnata, ent USAs
määrab rahavooge siiski Kongress tervikuna, Helms on aga kogu aeg kuulunud
väliskomisjoni ja hoolitsenud selle raha eest.
Nagu karta võis, leidsid
kergekäeliselt sündinud näpukad võimendamist – järgmisel päeval ilmus
SLÕhtulehes pr Treieri nupu kokkuvõte, mille mõlemad laused mainivad Helmsi.
Esimene n-ö täismahus – “reaktsiooniline parempoolne poliitik, rassist ja
nüüdisaegse kunsti vastane”. Talle ordenit annetanud Arnold Rüütlit on aga
mainitud kolm korda – lisaks kahele lausele ka pealkirjas (“USA rassist saab
Rüütlilt ordeni”). Mõistagi on mõnele Rüütli löömine esimesel võimalusel
tähtsam kui ajalooraamatu avamine lugemaks Balti vabadusepäeva
kehtestamisest.