Entsüklopeediline soust

Mihkel Kärmase artikkel "K-tehing koolientsüklopeediaga" (EE 28.VIII) näperdab mitut asja, mille ühisosaks on Eesti Entsüklopeediakirjastuse problemaatiline tulevik. Liiga mitmekihiline aine selleks, et klaarida ta ära ühesainsas kirjutises.

 Üks fakt, mitu käsitlust Välja arvatud osaühingute jt. kaasomanikud, pole Eesti avalikkusel ühestki meie kirjastusest praegu niisugust majandusülevaadet, nagu see enne sõda oli Eesti Kirjanduse Seltsi suhtes enesestmôistetav. Arutlused mistahes kirjastuse rahalisest seisust ilma säärase ülevaateta on võhiku värk. Vähemalt kolm küsimust on üleval siiski ka pankrotikahtlustest lahus. Need on:

• 1) kas meil üldse on vaja õpilase entsüklopeediat
  
• 2) mida teha hirmuga raamatu kui sellise kadumise ees
  
• 3) kuidas hoida kvalifitseeritud toimetajaid?
  

 Mitmeköiteline entsüklopeedia lastele ja noorsoole on minu arvates luksuslik anakronism, mille tellimine on rumalus ka riigihanke vormis. Entsüklopeedia peab olema kasutatav aastakümnete kestes, laps jääb lapseks ainult arengupeetuse korral. Kui Eesti Entsüklopeediakirjastus oli sedavôrd kaval, et oskas määrida pähe uut "ENEKE"st, siis Haridus- ja teadusministeerium oli paraku väga rumal, kui ta maksis kinni selle märksõnastiku rahaga, mille eest saab Tartus kahetoalise korteri. Kõikides peredes, kus ma "ENEKE"se nelja köidet olen märganud, elavad kodus ainult vanavanemad - enamasti muide säärased, kel on "ENE/EE" lõpuni välja ostmata. Uue "ENEKE"sega ei läheks paremini. Raisatud raha.

 Võtkem minu mõttekäigu kontrollimiseks nii lihtne märksôna nagu "Ohmi seadus". Inimkonnast puudutab elekter enamikku, Eestis ilmselt kôiki. Vaevalt leidub igas peres testrit, oommeetrist rääkimata. Ehk tuleb 1 kümne keskharidusega inimeselooma kohta, kes oskab Ohmi seadust sônastada, ent särtsu võib saada kes tahes. Mida saaks tulevane õpilasentsüklopeedia öelda selle seaduse kohta uut, mis seni on õpikutes, töövihikutes ja internetis puudunud? Vähimatki, sest pole entsüklopeedia asi hakata näitama, millal ja kuidas see seadus kehtib ning millised on temaga seotud märksônad. Seadus on üks, kuid tema tõlgendusi peabki olema palju, aga need ei saa olla puhtentsüklopeedilised. Õpilasentsüklopeedia tegemine on lihtsalt magus ettekääne uueks väljakutseks nn. pika rubla eest.

 Kui raamat kaob ja toimetaja sureb

 Hirm selle ees, et paberraamat peab andma teed kübertekstile, on arusaadav eeldusel, nagu kübertekst säästaks paberit. Vôib-olla, ent kübertekst ei säästa otsekohe ka sõnu. Kübertekst raiskab keelt omal viisil, mille tõttu paberraamat loob mulje, justkui oleks tema sisu paremini läbi mõeldud. Käesoleval juhul - nagu sisaldaks õpilasentsüklopeedia gümnaasiumihariduse raudvara + perspektiivi. See on petekas, sest gümnaasiumi kõrval on ka kutseharidus, mille peamiseks tunnuseks on olnud juba enne Noad praktilisus. Tulevane üliõpilane vajab Ohmi seadust teisiti kui tulevane autoelektrik.

 Hakkamata siin paber- ja küberraamatut teineteisele vastandama, usun küll, et kui ka paberraamat tehnoloogiliselt taandub, peab säilima tema lugemise oskus.

 Järelikult peab ühiskond hoolitsema ikkagi ka paberraamatu toimetajate pädevuse eest. See asi on Eestis käest läinud. Surm töötab meie toimetajatega põhjalikumalt kui mistahes kõrgkool. Osalt sellest tulenebki, miks uuemad teatmeteosed on korralikult toimetamata.

 Kuni Hardo Aasmäe kaitseb oma kirjastust, tunnistamata, kus ta on eksinud ja Silva Tomingas ründab teda, jättes sulgudesse, kus ta ise on läinud täiesti rappa, ma head lahendust ei näe. Kordan ennast: kellel on "ENE/EE" poolik, ostke puuduvad köited välja. Või müüge olemasolevad maha ja muretsege kleepsuraamat nooremale koolieale.