Seksuaalvähemuste igapäevane elu muutub lähiajal kardinaalselt – samasoolised partnerid loodavad esimese abielu Eestis sõlmida maagilisel kuupäeval 09.09.09. Justiitsminister Rein Lang on nimelt lubanud viia samasooliste partnerlusseaduse tuleval aastal Riigikokku.


Partnerlusseadus annab võimaluse reguleerida nii samasooliste kooselu kui ka vabaabielulist suhet, olgu partnerid siis samast või eri soost. Seksuaalvähemuste esindajad Eestis ja Euroopas jälgivad seda protsessi erilise tähelepanuga.


Taasiseseisvuse aja jooksul pole Eestis loodud geide ja lesbide õiguste kohta mitte ühtki õigusakti. Põhiseadus küll ütleb, et seaduse ees on kõik võrdsed, kuid sellega asi piirdubki.


See, et olukord peab lähiajal ja kiiresti muutuma, on selge nii seksuaalvähemuste esindajatele kui ka loodetavasti poliitikutele. Tartus möödunud nädalal toimunud igusteadlaste päevadel oli sellest valdkonnast tehtud lausa eraldi sektsioon.


Asi oleks lihtsam, kui Riigikogu menetluses olev uus “Perekonnaseadus” ei ütleks oma esimeses paragrahvis, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel, ja kui paragrahv 10, mis ütleb, et samasooliste isikute vaheline abielu on kehtetu, jääks üldse seadusest välja.


Hea küll, maitseküsimus, võib-olla avalikkus ei taha samasooliste kooselu seadustada abielu nime all. Ka seksuaalvähemuste jaoks ei ole oluline, kuidas omavahelist kooselu nimetada, see võib vabalt olla partnerlus. Seksuaalvähemused tahavad, et neid koheldaks seaduse alusel võrdselt teiste Eesti kodanikega (õigus abielluda, oma elukaaslase ja enda ühisvara vara kasutada, käsutada, pärida). Küsimus, kas Eesti samasoolistele peaks andma ka õiguse adopteerida, tundub meil küll esialgu radikaalne, kuid Euroopa riikides, kus samasooliste partnerlusseadus on vastu võetud, antakse üldjuhul ka samasoolistele lapsendamisõigus.


Oma otsustes on samal seisukohal ka Euroopa Inimõiguste Kohus.


Milleks on vaja partnerlusseadust?


Lihtsaim vastus oleks, et kõik on võrdsed ja seega tuleb õigus seaduslikult koos elada anda võrdselt kõigile.


Kuna isikute ring, keda see seadustik Eestis puudutab, on üpriski suur (hinnanguliselt kümme protsenti rahvastikust), siis on hädavajalik riiklik sekkumine nende isikute kaitseks. Kui kaks samasoolist isikut elavad koos, siis kelle nimel on korter või kelle nimel auto, kas saab koos esitada tuludeklaratsiooni, kas on õigus saada üksikvanema toetust, kuidas on tagatud mõlemale partnerile lapsega suhtlemine, kuidas saadakse lapsetoetust jms sotsiaalseid tagatisi? Isiku surma korral on täielikult reguleerimata vajalikud toimingud, näiteks matusetoetus, surnukeha kättesaamine ja lõpuks pärimisega seonduv. Inimesed ei mõtle oma surmast ette, kuid perekonnaseaduse alusel on abielus olevad abikaasad sellisteks puhkudeks seaduslikult kaitstud.


Hetkel ei ole Eesti seksuaalvähemuste õiguste kaitsmise osas heas kirjas. Euroopa Komisjon ainuüksi ei juhi tähelepanu asjaolule, et Eestis diskrimineeritakse seksuaalvähemusi, vaid ka, et nende juhtumite arv on viimase viie aasta jooksul kasvanud. Peatselt avalikkuse ette jõudev Euroopa Põhiõiguste ja Vabaduste Komisjoni (FRA) koostatud raport Eesti kohta on meie suhtes ülikriitiline. Sellele lisanduvad võrdõiguslikkuse eest seisvate organisatsioonide äärmiselt negatiivsed raportid olukorrast Eestis.


Kõik see kokku on sundinud Eesti valitsust ja seadusandjat tegutsema või vähemalt teema üle aru pidama.


Huvitav oleks teada, mida teeks meie õnnepalee ametnik, kui sinna saabuks kaks Hispaania samasoolist kodanikku, kes soovivad oma abielu registreerida Eestis. Eesti on nimelt endale võtnud kohustuse tagada ELi liikmesriigi kodanikele nende asukohamaa seaduste kohane kohtlemine ja Hispaanias on abielu samasooliste vahel lubatud.


Soovime kõigele vaatatama geidele õnne läheneva 09.09.09 puhul, loodetavasti siis juba Eesti elanikest partneritele.