Uue valitsuse koalitsioonilepingus on punkt, mille kohaselt hakatakse plaanipäraselt tegelema kodumaalt lahkunud eestlaste tagasikutsumisega. Rahvastikuministri büroo juhataja Eduard Odinets kinnitab, et minister Urve Palo on saanud ülesande välja töötada vastav programm.
Valitsuse kava maailmas laiali pillutatud rahva tagasitoomiseks esivanemate maale on igati tervitatav. Mitte ainult sellepärast, et Eestis iive ikka negatiivne, töökäsi ja ajusid napib – tööd võivad Eestis teha ja ideid genereerida ka võõramaalased. Rahvuskehandi saatus näib riiki huvitavat kui eesmärk omaette. Eesti migratsioonifond on aastaid teinud head tööd eestlaste tagasitoomisel ida poolt. Rahvastikuministeerium on endale saanud siiski keerulisema ülesande – välja mõelda, kuidas meelitada isamaale tagasi läände lahkunud.

Ajaloost on teada edukaid, aatel ja tunnetel põhinevaid rahvuse kojutulekuid. Hitler kutsus rahvustunde sügavamatele hoovustele rõhudes 1930. aastate lõpul koju sakslased (mille tõttu Eesti kaotas andeka ja peene baltisaksa rahvakillu ja palju häid geene!), juute üle maailma kolis pärast Teist maailmasõda loodud Iisraeli riiki. Putingi on mures vene rahvuse kokkukuivamise pärast ja kutsub venelasi koju.

Kas Eesti valitsus aga julgeb loota, et pragmaatiline eestlane tuleb lihtsalt tagasi, kui kuuleb isamaa kutset? Kas inimene, kes teenib leiba riigis, kus tööjõudu suhtutakse lugupidavalt, peaks isiklikult kaasa elama Eestis investeerinud ärimeeste murele, et odavat tööjõudu enam pole, ja kodumaale naasma? Võib-olla selleks, et aidata Eestil jõuda maailma viie jõukama riigi hulka, tõstes riigi majandushuvid kõrgemale isiklikust karjäärist ja õnnest? 

Eestis on ilus loodus, hea toit ja emakeel on armas, aga igal inimesel on õigus hästi elada. Siin on praegu mõnus ärimeestel, sest ettevõtluskeskkond ja maksupoliitika on soodsad;
kurjategijatel, sest politsei on alarahastatud ja karistused üsna leebed. Eesti on parim maa ka neile, kelle tööriist on eesti keel – näiteks eesti luuletajatele. Töötav inimene, kelle käteoskused või ajutöö on vähegi rahvusvaheliselt konverteeritavad, leiab endale huvi korral kindlasti soodsamad töötingimused kui kodumaal – ja mitte ainult palga, vaid ka näiteks töökaitse ja sotsiaalse turvalisuse.

Eesti riigi moto on olnud, et igaüks on oma õnne sepp, ja pragmaatiline eestlane järgib seda.

Läinud esmaspäeval lõppes presidendi esseekampaania, mille idee oli kasvatada noorte eestlaste isamaatunnet. Väärt ettevõtmine, aga pole ju uudis, et ajastu vaim ei ole väga aateline. Ühiskond meie ümber annab noortele teisi signaale.

Eestlaste rahvustunnet võiks Eestimaale naasmiseks ja siia jäämiseks üles kütta küll, aga selleks peaks meil olema karismaatiline juht, nagu oli Lennart Meri (ka Mart Laaril on rahvustunde õhutamise annet). Eestlasi tooks tagasi ka mingi ajalooline kataklüsm, mis ikka on aated argielust kõrgemale tõstnud. Kõige realistlikum oleks läände läinud eestlasele pakkuda riiklikku soodustuspaketti kodumaal: soodsat eluasemelaenu, ümberõpet, lasteaiakohti eelisjärjekorras, stardiraha vms.

Millist umsiedlungi-paketti pakud, valitsus, Norrasse läinud medõdedele, Soomes töötavatele bussijuhtidele või Ameerika ülikoolis ennast leidnud tippteadlasele?