Tõepoolest, kakskümmend aastat pärast Berliini müüri langemist pole ikka veel tasandunud erinevused Ida- ja Lääne-Euroopa vahel. Kommunistide võimu alt pääsenud maad pole vabanenud majanduslikust, vaimsest ja sotsiaalsest mahajäämusest. Mõnes valdkonnas on olukord läinud koguni hullemaks.

Hoolimata massiivsest lääne-poolsest majanduslikust abist, igakülgsest toetusest ja nõustamisest on Ida-Euroopa endiselt saamatu, vaene ning õnnetu. Tihtipeale ei suudeta isegi Läänest pakutavat vastu võtta. Pole vastavaid ressursse, teadmisi ega võimeidki.

Ida-Saksamaa linnades lammutatakse terveid elamukvartaleid. Inimesed lihtsalt ei taha seal olla. Kogu Ida-Euroopa jookseb inimestest tühjaks.

Ei ole aidanud isegi uue, vabaduses sündinud põlvkonna üles kasvamine selle kahekümne aastaga. Ju siis on keskkond siiski olulisem. Sest see keskkond, kasvatus, haridus ja kõik muu ei ole eriti muutunud.

Nähtavasti on tõesti häving olnud pöördumatu. Või vähemalt võtab mitu korda rohkem aega, et midagi uuesti taastada. Usku, armastust, lootust ei ole ega tule niisama lihtsalt juurde. Kahtlustamise ja sallimatuse õhkkonnas üles kasvanud inimene ei hakka eriti kergelt kedagi usaldama ega armastama.

"Uskumatult toetavad ja heatahtlikud on ameeriklased üksteise vastu," kirjutab üks Eesti noor teatri-inimene New Yorki imetledes. "See võib olla totaalselt naiivne, kuid nad tõesti siin armastavad ja austavad üksteist."

Muidugi pole asi ameeriklastes ja ega saa ka New Yorki pidada ameeriklaste linnaks. Inimesed ikka aitavad üksteist, usaldavad ja hoolivad enamasti igal pool. Aga jah, kui Eestist tulla, siis võib tõepoolest panna imestama, et inimesed on toetavad ja heatahtlikukd. Kui üldse millegi üle imestada, siis pigem selle üle, et mõnel pool seda armastust ja austust ei ole.

Sellest on palju räägitud. Aga lootust on vähe. Ja paistab, et ka muu maailm on lootust kaotamas.

Ida-eurooplastele andestati paljugi. Tehti mööndusi, peeti paratamatuks, et neil pole kogemusi ega oskusi, puudub arusaamine ja kultuur paljudes valdkondades, napib keeleoskust ja kombeid. Sõbralikult ikka toetati, aidati ja prooviti õpetatada.

Aga kahekümne aasta jooksul on sellest maailmaosast tulnud inimesed on valdavalt ikka samasugused mühakad ja matsid, kellelt võib kõike oodata. Endiselt nad joovad, ülbitsevad. Jätavad arveid maksmata, petavad ja varastavad.

Pole parata, et pikapeale hakatakse neil rohkem silma peal hoidma, muututakse ettevaatlikumaks. Sest üha enam tuleb sõnumeid ka juba palju rängematest kuritegudest - röövimistest, tapmistest, vägistamistest jne.

Mis seal salata - olen ise pidanud korduvalt häbenema ja piinlikkust tundma, nähes eestlaste käitumist välismaal. Olen küll alati tänulikult mõtelnud siis sellele, kui vähe meid on. Et õnneks ei jää kellelegi meelde, et tegemist on just minu rahvaga.

Aga nüüd tundub, et see kriitiline piir on vist juba kätte jõudnud. Juba siin-seal teatakse, juba osatakse seostada. Tuleb olla palju ettevaatlikum oma päritolu selgitades.

Isegi siis, kui sinu enda vastu polegi midagi, võib juba sinu päritolu teha kahtlaseks mõne töökoha või lepingu saamise varsti. Juba tõrjutakse "sellest maailmaosast" tulnud kasutajaid tutvumisportaalides. Juba suletakse uksi. Juba tõmmatakse koomale võimalusi.

Ja küllap siis põhjusega. Küllap siis on see osa maailmast ennast niivõrd vastikult näidanud, et isegi tolerantsetel ja heasoovlikel inimestel on mõõt täis saama hakanud. On asju, mis sööbivad meelde. On asju, mida ei saa unustada ega andestada.

Aga kui mark on juba täis tehtud, siis parandada midagi on juba palju raskem kui mitte lausa võimatu.

Kunagi, miski kümmekond aastat tagasi, jah, vaadati meiesuguseid veel ikka suhteliselt kaastundlikult.

Enam mitte. Kõigile on selge või saab kiiresti selgeks, et ida-eurooplasi oleks parem vältida.

Lootused on purunenud nii idas kui läänes.