Ettevõtliku Eesti eest

Mida aeg edasi, seda rohkem mõtlen Andrei Hvostovi mõtteterale, mille ta kirjutas eelmises Eesti Ekspressis: “Neile, kellel tööd on, antakse seda nii palju juurde, et nad ei jõua seda enam teha; neil aga, kellel tööd ei ole, pole seda kohe üldse.”

Mulle tundub, et see on üks terasemaid tähelepanekuid Eesti elu kohta viimasel ajal. Sest vaadake, mis ümberringi toimub. 

Mulle jäävad kaugeks kõik need arutelud teemal: hea haridus on pikas perspektiivis kõige parem töötuse rohi. No selge, et on. Sellist juttu ei viitsigi keegi enam kuulata, nii nagu ka ETV “Foorumit” ei viitsi enam vaadata. Ära on tüüdanud see poliitikute lõputu jahumine. 

Sellise jutu rääkijad olid kutsutud presidendi vastuvõtule Vanemuise kontserdimajas, töötud aga istusid oma kodudes. Empaatiakuristik Eestis on kasvanud lihtsalt talumatult suureks. Töötusest räägitakse televisioonis abstraktsetes, filosoofilistes ja majandusteaduslikes kategooriates. Või siis vulgaarsotsioloogilises võtmes. Tunnetuslikult on aga mõlema taga tühjus.

Oma riigi kodanikuna tahan ma näha, et juttude asemel sünnib midagi reaalset. Et sünnivad töökohad. Kui varem räägiti palju klaasist laest, siis nüüd on tekkinud klaasist sein. Kodanikud käivad just nagu kõrvuti, kuid teine teisel pool seina. Pilt on, aga häält ei ole. 

100 000 töötut ja vaikus? Kus on nende liidrid? Kus on nõudlikkus? Kus on väljaastumised?

Paljad jutud ühiskonna sidususest ei ole Eestis veel kuhugi viinud. Kui mööda Eestit ringi sõita, siis pole seda sidusust küll kuskil näha. Igaüks punnitab ise hakkama saada. 

Tegelikult tahaks ma, et lootused ei oleks kevadega seotud. Et poliitikute ootused ei oleks seotud ainult euroga. Sest see sisaldab automaatselt sisse programmeeritud unistust raskete aegade lõpust, et asjad paranevad justkui iseenesest, nagu nad siiani on tihtipeale paranenud. 

Kõige ratsionaalsem mõte, mida ma kuulnud olen, on tulnud majandusminister Juhan Partsi suust, kes ütles, et vaja on eestlaste ettevõtlikkust arendada. Ja nüüd ootan ma pikisilmi, kas nende sõnade taga on ka sisu, või jäävad need sõnadeks. On vaja lihtsustada ettevõtluse alustamist, toetada algajaid ettevõtjaid abi- ja tugipakettidega, nõustada ja julgustada, anda andeks tehtud vead, teha kas või riiklikke tugioste, õhutada firmasid uusi töökohti looma. Vaja on palju teha, ja teha reaalseid asju. 

Nii et, härra majandusminister, tehke midagi! Aga mitte seda, mida me juba niigi teame, vaid midagi sellist, mis paneks meid üllatuma ja rõõmustama, mis oleks uus ja enneolematu, inimestele ja Eestile vajalik ja millest tõuseks reaalne kasu inimeste ettevõtlikkuse suurendamisel. Mõte on teil hea, nüüd tegudele! Me ­ootame!