Euromonarh Ligi
Viimasel ajal süveneb mulje, et Eesti taasiseseisvumise mõte juba 1991. aastast, tegelikult üldse Eesti omariikluse mõte alates Hurdast ning Jakobsonist on see, et saaks astuda ükskord eurotsooni.
Minge kuu peale! Eesti astumisel Euroopa Liitu sai allkirjastatud liitumisleping. Selles oli kirjas kohustus, et me võtame kasutusele eurovääringu. Erinevalt Rootsist, Taanist või Suurbritanniast, kes pole sellist kohustust endale võtnud.
Seega peab meie valitsus praegu kangelaslikku võitlust selle nimel, et… Võtab kukalt kratsima. Päästame Eesti majandust või lihtsalt asume täitma kunagi võetud kohustust? Ja kuidas on sellest lepingutäitmisest saanud üldrahvalik üritus, malevate kokkukutsumine uueks Madisepäeva lahinguks, kus pasunapuhujaks on Andrus Ansip isiklikult?
Kafka kohtub Orwelliga. Kuuldes väljendit “eelarvepositsiooni parandamine” (loe: eelarvekärbe ehk raha äravõtmine kusagilt), tekib hinges kuri kahtlus, et meil on siin teostunud üks paha antiutoopia.
Aasta-poolteist tagasi tekkis ühiskonnas valmisolek millegi uue alustamiseks, oodati uut paradigmat, mille vältimatus tulenes lihtsast tõsiasjast, et vanamoodi enam ei saa. “Nii head kriisi ei saa lasta raisku minna,” ütles eelmine rahandusminister.
Kui paljud on lugenud praeguse rahandusministri Jürgen Ligi blogi? Mõned ajakirjanikud ja poliitikud. Ametnikud, vähemalt rahandusministeeriumi omad. On lugejate hulgas ka psühholooge? Kui on, siis mind huvitaks nende hinnang rahandusministrile. Tegelikult on siin arutlusainest laiemale üldsusele. Kas rahandusministri blogi peegeldab konkreetse isiku psüühet? Või on see ühe erakonna ehk siis lausa praeguse valitsuse “pudelipost”, kuhu on kirjutatud üksikule saarele sattunute hüüd: banaanipõõsas tühjeneb, paati pole, meres sagivad koledad haid, levib pessimism ning pealikute süüdistamine (Ligi blogisissekanne “Kurja – sõdureile, rõngulastele, koduomanikele” 15. nov 2009). Ent me pingutame siiski kõrget majakat ehitada, sest selle tule peale saabub silmapiiri tagant valge laev!
Antud juhul siis euro.
Rahandusministri blogisid lugedes meenub 90ndate alguse praktiline nali, mille nimeks oli Kuningriiklaste partei. Ja ka viimasel ajal kuuleb vestlusest ikka ning jälle, et valgustatud monarh polekski nii paha. Oleks tagatud kiired ja enam-vähem kompetentsed otsused, milledega paljud poleks ehk rahul (ja mis siis: meist enamik polegi kunagi rahul kõigega), aga peaasi on see, et saaks lahti nähtusest, millega üks poliitiline jõud alati elimineerib teise poliitilise jõu algatuse.
Valgustatud monarhiks sobiks Jürgen Ligi. Selline murelik ja alati tööhoos Friedrich Suur, kes paneks ühiskonnale sinepi- või urvaplaastreid sellesama ühiskonna huvides.
Rahvaalgatus “Jürgen Ligi monarhiks” oleks puhastava toimega. Me ei peaks süüvima reformierakonna nahksetesse programmidesse. Me arutaks Eesti vabariigi rahandusministri kui isiksuse ideesid ja visioone. Me saaks selle käigus paremaks, targemaks, tervemaks. Kõlaks vabastav naer.
Leiaks olemise mõtte, nii palju kui seda on võimalik väljendada rahalises ekvivalendis.
