11.10.2007, 00:00
Euroopa onule pasunasse
Eesti riigikogulane Marko Mihkelson laseb pauke Euroopa
Nõukogu kõrge ametimehe René van der Lindeni pihta.
Ühelt poolt on see rahvale näidatav šõu, aga teisalt ka
tõsine asi, mis katsetab poliitika tulevikusuundi.
Tegu on esimese juhtumiga, kus Eesti poliitik asub selgesse avalikku vastasseisu mõne Euroopa struktuuride tegelasega. Mõned aastad tagasi oleks see tundunud lihtsalt mõeldamatu. Iga sõna, mida öeldi kusagilt Lääne-Euroopast, kõlas Tallinna kõrvus puhta kullana. Või kui öeldu isegi väga ei meeldinud, siis avalikke vastasseise püüti kindlasti vältida.
Praegu äsab Mihkelson Van der Lindenile väga konkreetselt pasunasse ja see on Eesti
poliitikas enneolematu.
Peab muidugi tõdema, et mingi erilise julgustükiga tegu ei ole. Van der Linden pole Euroopa poliitikas mingi esimese ega isegi teise suurusjärgu täht. Ma ei tea, millise vastuse saaksid arvamusuurijad, kui korraldaksid kõigis Euroopa Nõukogu liikmesmaades väikese gallupi ja küsiksid, kes on René van der Linden. Usun, et õige vastuse andjate hulk piirduks ühekohalise arvuga. Lisaks on tegu mehega, kes paari kuu pärast oma praegusestki ametist priiks saab. Sestap on tema torkimine võrreldav pigem kahjutult sumiseva kärbse, mitte herilase kiusamisega, kes võiks vastu nõelata.
Eesti tavaliselt pehmete patjadega vooderdatud poliitilises igapäevaruumis väärib tähelepanu seegi, kuidas Mihkelson ja IRL oma Lindeni-vastased tõendid välja tõid (nende kaalu jätaksin siin käsitlemata). Selleks korraldati eraldi üritus, kaamerad said filmida sinivalgeid IRL logosid ja rahvas televisioonis näha, kuidas üks Riigikogu liige oma partei toetusel tegeleb pahadevastase võitlusega. Peaaegu nagu 2000. aasta filmis “Erin Brockovich”, kus Julia Robertsi kehastatud üksikemast nimitegelane asub ebavõrdsesse võitlusse suure monopoli-keskkonnakahjustajaga.
Vaevalt küll, et Van der Lindenit ennast see kõik eriti kõigutab. Olen ise juhtunud nägema, kuidas ta Vene ingliskeelse Russia Today stuudios empaatiliselt kiidab järele saatejuhi väidetele Eestis vohavate fašistlike meeleolude kohta ja kinnitab, et Euroopa peaks sellega tegelema. Tõenäoliselt teenis Eesti televaatajatelt hulga punkte Mart Laar, kes ausalt öeldes kasutas natuke naiivsevõitu välismaa külalist ja tema tegemata kodutööd Eesti valimisseaduste osas lihtsalt ära. Laari lahkel juhatusel astus Van der Linden oma jutuga kenasti sügavale rappa, misjärel kahekordne Eesti peaminister üllatust teeseldes ta ühe ropsuga nö paljastas. Eriti ebasümpaatseks tegi kõrge eurotegelase muidugi see, et isegi faktidega jänni jäädes polnud ta valmis eksitust tunnistama, vaid ajas oma joru edasi.
Mihkelsoni ja tema blogist alguse saanud vastasseisu kohta võib aga lisada, et ilmselt on Markot tabanud pisike nostalgia toimetuses möllamise järele aegadest, kui ta oli veel Postimehe korrespondent Moskvas ja hiljem peatoimetaja. Tegelikult on see, mis ta Van der Lindeni “väidetavate majandushuvide” kohta kogunud, ju puhtal kujul harilik reporteritöö.
Eesti ajakirjanduse tegemata töö, peab enesekriitiliselt ütlema.
Tegu on esimese juhtumiga, kus Eesti poliitik asub selgesse avalikku vastasseisu mõne Euroopa struktuuride tegelasega. Mõned aastad tagasi oleks see tundunud lihtsalt mõeldamatu. Iga sõna, mida öeldi kusagilt Lääne-Euroopast, kõlas Tallinna kõrvus puhta kullana. Või kui öeldu isegi väga ei meeldinud, siis avalikke vastasseise püüti kindlasti vältida.
Praegu äsab Mihkelson Van der Lindenile väga konkreetselt pasunasse ja see on Eesti
poliitikas enneolematu.
Peab muidugi tõdema, et mingi erilise julgustükiga tegu ei ole. Van der Linden pole Euroopa poliitikas mingi esimese ega isegi teise suurusjärgu täht. Ma ei tea, millise vastuse saaksid arvamusuurijad, kui korraldaksid kõigis Euroopa Nõukogu liikmesmaades väikese gallupi ja küsiksid, kes on René van der Linden. Usun, et õige vastuse andjate hulk piirduks ühekohalise arvuga. Lisaks on tegu mehega, kes paari kuu pärast oma praegusestki ametist priiks saab. Sestap on tema torkimine võrreldav pigem kahjutult sumiseva kärbse, mitte herilase kiusamisega, kes võiks vastu nõelata.
Eesti tavaliselt pehmete patjadega vooderdatud poliitilises igapäevaruumis väärib tähelepanu seegi, kuidas Mihkelson ja IRL oma Lindeni-vastased tõendid välja tõid (nende kaalu jätaksin siin käsitlemata). Selleks korraldati eraldi üritus, kaamerad said filmida sinivalgeid IRL logosid ja rahvas televisioonis näha, kuidas üks Riigikogu liige oma partei toetusel tegeleb pahadevastase võitlusega. Peaaegu nagu 2000. aasta filmis “Erin Brockovich”, kus Julia Robertsi kehastatud üksikemast nimitegelane asub ebavõrdsesse võitlusse suure monopoli-keskkonnakahjustajaga.
Vaevalt küll, et Van der Lindenit ennast see kõik eriti kõigutab. Olen ise juhtunud nägema, kuidas ta Vene ingliskeelse Russia Today stuudios empaatiliselt kiidab järele saatejuhi väidetele Eestis vohavate fašistlike meeleolude kohta ja kinnitab, et Euroopa peaks sellega tegelema. Tõenäoliselt teenis Eesti televaatajatelt hulga punkte Mart Laar, kes ausalt öeldes kasutas natuke naiivsevõitu välismaa külalist ja tema tegemata kodutööd Eesti valimisseaduste osas lihtsalt ära. Laari lahkel juhatusel astus Van der Linden oma jutuga kenasti sügavale rappa, misjärel kahekordne Eesti peaminister üllatust teeseldes ta ühe ropsuga nö paljastas. Eriti ebasümpaatseks tegi kõrge eurotegelase muidugi see, et isegi faktidega jänni jäädes polnud ta valmis eksitust tunnistama, vaid ajas oma joru edasi.
Mihkelsoni ja tema blogist alguse saanud vastasseisu kohta võib aga lisada, et ilmselt on Markot tabanud pisike nostalgia toimetuses möllamise järele aegadest, kui ta oli veel Postimehe korrespondent Moskvas ja hiljem peatoimetaja. Tegelikult on see, mis ta Van der Lindeni “väidetavate majandushuvide” kohta kogunud, ju puhtal kujul harilik reporteritöö.
Eesti ajakirjanduse tegemata töö, peab enesekriitiliselt ütlema.