Evelin Somelar Vallo Kruuser

Mitte neid, kes toetavad kauneid daame nagu lillepostamendid, ega jämekoomilisi harkjalgu, vaid keha ja liikumise poeesiaga keskendunult tegelevaid mehi. Vähem kui kuu aja sees esietendus kaks sõnateatrite tantsuprojekti: Cabaret Rhizome’i “Mutantants ehk Tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured” (Kanuti Gildi saalis 28. märtsil) ja Teatris NO99 lavakunstitudengite “Samm lähemale” (18. aprillil). Mõlema taga seisavad küll tantsijatest koreograafid, vastavalt Päär Pärenson ja Mart Kangro, kuid laval on draamanäitlejad. Eks ole Cabaret Rhizome’i etendused ikka olnud sõnaahtrad ja eks ole tantsu- ja laulumänge näidanud kõik lavaka kursused, kuid neis kahes etenduses on mu meelest midagi erilist ja omavahel haakuvat.

Usun, et iga naine teab, kui raske on eesti meest tantsima vedada. Kui see õnnestubki, kõneleb su partneri kehakeel segadusest või kannatustest. Ometi on tantsuoskus palju ligitõmbavam kui kitarri­tinistamine, mille harrastamist naiste pärast keegi tarbetuks kekutamiseks ei pea.

Nüüd äkki tantsivad mehed üksi ja mõnuga, õpivad kehakeelt ja kõnetavad vaatajat selles keeles. Mina usun, tahan uskuda, et see pole neile tüütu nühkimine naiste meeleheaks ega pilguheit geimaailma. Nad annavad teada, et enam-vähem kogu liikumine ongi tants, kui vaid lubada endal seda nõnda käsitleda, ning et tantsima õppimine ei erine kuigivõrd võõrkeele omandamisest. Tantsivad näitlejad tõestavad, et ka meeste puhul pole oskus oma keha vajadust mööda liigutada häbiasi, kummutades arusaama, et mehe keha väärtust tuleks mõõta tonnkilomeetrites. Kohmakus pole seesama mis mehelikkus.

Võib-olla tundus sajand tagasi vanamoodsale taluperemehele naiste valimisõigus samavõrd saksik ja mittevajalik, kui praegustele meestele näib tantsuoskus? Kardetavasti ei näe minu silmad üleüldist suhtumise muutust selles vallas, kuid seda rõõmsama meelega mõtlen nende paari meesterahva peale mu elus, kes on päriselt osanud tantsida. Muide, üks kahest mu kõige lemmikumast spordiklubi tantsutreenerist on meesterahvas, täiesti normaalne, lahe kutt.

Seepärast tervitan sind südamest, veevalaja ajastu! Joogaõpetaja ja hingeinimene Merit Raju kirjutab oma blogis (kikivarvul.wordpress.com): “Kui kalade ajastul valitsesid hierarhiad ja masinad, siis veevalaja ajastu märksõnad on teadlikkus, informatsioon, koostöö ja energia.” Äkki veevalaja ajastu ongi tants ning mehed ei saa endale lubada sellest ilma jäämist?