Evgeny Morozov: Küberuitaja surm
Saabuvat küberuitajate ajastut ülistades maalis see silme ette särava digitaaltuleviku, mis on mänglev, pulbitseb salapärast ja õnnelikest juhustest, mis otse ootavad niisugust varjudesse peituvat võrguuitajat. Selline tulevik tundus täiesti vältimatu ajal, mil “internet ja infokiirtee muutuvad küberflanöörile sama omaseks nagu kunagi linn ja selle tänavad tavalisele flanöörile”.
Mu huvi oli tärganud ja asusin selgitama, mis on juhtunud küberflanööride ehk küberuitajatega. Leidsin kiiresti teisigi toonaseid kommentaatoreid, kes olid veendunud, et võrguuitamine puhkeb kohe õitsele. Paraku näitab tänase interneti kurb olukord selgelt, et nad olid eksiteel. Küberuitajaid on vaid üksikuid ja kogu sihitu uitamise ideegi tundub olevat vastuolus sotsiaalmeedia maailmaga. Mis siis valesti läks? Ja kas see peaks meid murelikuks tegema?
Vastamist oleks hea alustada pilguheiduga üldse uitamise ajalukku. Tänu flanööre moodsa ajastu käilakujuks pidanud prantsuse luuletajale Charles Baudelaire’ile ja saksa kriitikule Walter Benjaminile on flanöörid seniajani kindlalt seotud 19. sajandi Pariisiga. Flanöör kondas oma lõbuks tänavail ja eriti arkaadides, nois stiilsetes, elust pulbitsevates klaaskatusega poeridades, et harrastada – kui kasutada Honoré de Balzaci sõnu – silmagastronoomiat.
Flanöör ei varjanud küll sihilikult oma isikut, kuid eelistas siiski uidata inkognito. “Kunst, mille flanöörid on tippu viinud, on nägemine, ilma et keegi seda näeks,” kirjutas kunagi poola sotsioloog Zygmunt Bauman. Flanöör ei olnud asotsiaal, vastupidi, ta vajas rahvahulki, et ennast hästi tunda, aga ta ei sulandunud neisse, eelistas hoida omaette. Mõistagi oli tal ka aega, väga palju aega: leidub lugusid flanööridest, kes käisid kilpkonnadega jalutamas.
Flanöör lonkis poodide vahel, aga ei andnud järele ostlemiskiusatusele: arkaad oli eelkõige rada tunderohke elamuse juurde ja alles seejärel tarbimistempel. Flanööri eesmärk oli vaadelda, kümmelda rahvamassis, ahmida endasse helisid, kaost, mitmekesisust, kosmopoliitsust. Vahetevahel võis flanöör nähtu päevalehtede tarbeks ka lühidalt kirja panna, uurides sel juhul nii enda sisemist elamust kui ka maailma tervikuna.
Sestap pole raske mõista, miks küberuitamine veebi mudilaspõlves nii köitvana tundus. Mõte uudistada küberruumi kui neitsilikult puutumata ala, mida pole veel koloniseerinud valitsused ega korporatsioonid, pakatas romantikast, mis kajas vastu isegi esimeste veebilehitsejate nimedes (Internet Explorer, Netscape Navigator).
Võrgukogukonnad nagu GeoCities ja Tripod olid toonase aja tõelised digitaalarkaadid, milles liikus kõige eriskummalisemaid ja iseäralikumaid asju. Seejuures ilma vähimagi hierarhiata, mis järjestanuks neid populaarsuse või kommertsväärtuse järgi. Sellane eBay oli veel kaootilisem kui täiturg ja sealsete virtuaalsete müügilaudade vahel uitamine pakkus sügavamat naudingut mis tahes eseme ostmisest. 1990. aastate keskel tundus viivuks, et internet võib ootamatult taas ellu äratada flanöörid.
Ent need, kes unistasid, et internetist võib saada boheemluse, hedonismi ja isikupära pelgupaik, polnud nähtavasti viinud ennast kurssi sellega, miks hääbusid algupärased flanöörid.
19. sajandi teisel poolel elas Pariis üle kiireid ja sügavaid muutusi. Eriti just parun Haussmanni arhitektuuri- ja linnaplaneerimisreformid Napoléon III ajal tõid kaasa tõsiseid tagajärgi: hävitati pisikesi keskaegseid tänavaid, rajati arvukalt haldushooneid, loodi laiad valgusküllased bulvarid (osaliselt sanitaartingimuste parandamiseks, osalt ka takistamaks revolutsionääre rajamast barrikaade), levis tänavate valgustamine gaasilaternatega ning inimesedki harjusid veetma aega avalikes kohtades. Kõik see muutis Pariisi põhjalikult.
Oma osa etendas samuti tehniline ja ühiskondlik areng. Tänavaliikluse tihenedes polnud kaemuslik uitamine õieti enam ohutugi. Arkaadide asemele kerkisid suured ja praktilised kaubamajad. Linnaelu üldine ratsionaliseerumine kihutas flanöörid põranda alla, nii et mõned pidid rahulduma omalaadi “sisemise flanöörlusega”, mis tipnes Marcel Prousti vabatahtliku tõmbumisega oma korgipuuga vooderdatud tuppa, mis omamoodi irooniana asus muide Haussmanni bulvaril.
Midagi samasugust juhtus internetiga. Esialgse mängulise olemuse piiridest väljunud, pole see enam koht, kus uidata – see on koht, kus teha midagi ära. Vähe on jäänud neid, kes kõigest “surfavad”. Populaarseks muutunud app’ide paradigma, mille kohaselt konkreetsed mobiili- ja tahvelarvutirakendused võimaldavad meil ära teha just seda, mida me parajasti tahame, ilma veebilehitsejat avamata või mujale internetiavarustele kiikamata, on tõrjunud küberuitamise tagaplaanile. Pealegi on tänane tegutsemine võrgus suurel määral keskendunud ostlemisele. Ostetagu siis virtuaalseid kingitusi, virtuaalseid lemmikloomi või virtuaalseid kingitusi virtuaalsetele lemmikloomadele. Uitamine sooduskuponge pakkuvas e-poes ei valmista kaugeltki sellist lõbu kui uitamine arkaadides – olgu võrgus või tegelikkuses.
Sootuks teistsugune on tänase veebi tempogi. Veel kümmekonna aasta eest oli “reaalajas veeb”, milles iga säuts ja oleku-uuendus silmapilk arvesse võetakse ja avalikustatakse ning sellele sama kiiresti reageeritakse, mõeldamatu. Praegu on see Ränioru lemmikstamp.
Selle üle ei peaks imestama: inimestele meeldib kiirus ja tõhusus. Ent modemi rütmilisest suminast saadet lehekülgede vanamoodsal aeglasel laadimisel oli oma veetlev ülevus, mis avas uusi avarusi mängimiseks ja tõlgendamiseks. Mõnikord võis aeglus isegi tuletada meile meelde, et me istume arvuti ees. Aga jah, see kilpkonn on meie juurest ära jalutanud.
Google on samas oma tungiga korraldada kogu maailma teave mõistuspäraseks muutnud tarbetuks konkreetsete veebikülgede külastamise – nagu muutis kataloogikaubamaja mõne põlvkonna eest tarbetuks reaalsete kaupluste külastamise. Google’i uusim suurejooneline taotlus on anda vastused meie küsimusele – olgu ilma, valuutakursi, eilse mängu tulemuste või mille tahes kohta – juba päris ise, ilma et peaksime üldse mõnele muule leheküljele minema. Esita vaid oma küsimus Google’i kodulehel ja vastus seisab otsingutulemuste esireas.
Siinkohal pole oluline, kas selline käitumine kahjustab kuidagi otsinguteenuste konkurentsi (nagu väidavad Google’i konkurendid), küll aga see, et need, kes kujutlevad teabeotsingut pelgalt puhtpraktilise käitumisaktina ja peavad internetti kõigest hiiglaslikuks küsimustele vastuste andmise masinaks, ei kipu ilmselt sugugi looma digitaalset ruumi, milles küberuitaja ennast hubaselt tunneks.
Aga kui otsida tänases internetis parun Haussmanni, siis on selleks Facebook. See firma ründab kõike, mis üldse muudab küberuitamise võimalikuks: üksindust ja individuaalsust, anonüümsust ja läbipaistmatust, salapära ja mitmetähenduslikkust, uudishimu ja riskivalmidust. Siin ei ole tegemist kõigest ettevõttega, millel on 845 miljonit aktiivset kasutajat kogu maailmas – öeldakse, et kuhu läheb Facebook, sinna läheb ka internet.
Pole kuigi raske süüdistada Facebooki ärimudelit (näiteks võimaldab anonüümsuse kaotamine võrgus tal reklaami pealt rohkem teenida), aga probleem ise peitub sügavamal. Tundub, nagu oleks Facebook veendunud, et igasugustel pisiasjadel, mis muudavad uitamise võimalikuks, on aeg kaduda. “Me tahame, et kõik oleks sotsiaalne,” kinnitas Facebooki tegevjuht Sheryl Sandberg mõne kuu eest Charlie Rose’i jutusaates. Mida see tegelikult tähendab, selgitas samas saates Sandbergi ülemus Mark Zuckerberg. “Kas te tahate minna filmi vaatama üksi või koos sõpradega?” esitas ta küsimuse, millele ka otsekohe vastas: “Te tahate minna koos sõpradega.”
Tagajärjed on täiesti selged: Facebook soovib luua interneti, kus filmide vaatamine, muusika kuulamine, raamatute lugemine ja isegi veebilehitsemine ei käi ainult avalikult, vaid lausa sotsiaalselt ja koostöös. Nutikad partnersuhted selliste ettevõtetega nagu Spotify või Netflix lubavad Facebookil luua võimsaid (kuid varjatud) peibutisi, mis on kasutajatele nii suur ahvatlus, et nad on valmis jäägitult alluma “sotsiaalsuse” türanniale ning millegi omaette ja isepäi tegemine muutub mõeldamatuks.
Kui härra Zuckerberg tõepoolest usub oma sõnu kino kohta, siis on mul päris pikk nimekiri filmidest, mida ta võiks koos oma sõpradega vaadata. Miks mitte viia neid vaatama “Saatana tangot”, Ungari filmimeistri Béla Tarri seitsmetunnist mustvalget arthouse-filmi? Jah, kui teha nüüd oma sõprade või mis tahes piisavalt suure inimrühma seas küsitlus, jääks “Saatana tango” muidugi peaaegu kindlasti maha mõnest peavoolufilmist, näiteks “Sõjaratsust”. See ei pruugi olla igaühe esimene valik, aga samas ka ei riiva kedagi – nii see “sotsiaalne” türannia väljendubki.
Pealegi, kas pole ilmne, et kõrgkunsti tarbimine üksinda erineb kvalitatiivselt selle tarbimisest sotsiaalselt? Miks üldse üksindust peljata? Raske on silme ette manada pilti flanööride hordidest, kes muudkui uitavad Pariisi tänavatel nagu “Pohmaka” järjekordse järje võtete ajal. Aga nagu härra Zuckerberg Charlie Rose’i saates ütles, on tema meelest “parem tunne, kui oled kõigi nende inimestega ühenduses. Sul on kohe täisväärtuslikum elu.”
Just mõte, et individuaalne kogemus on mingil moel kollektiivsest kehvem, seisab Facebooki viimase aja “tõrgeteta jagamise” idee taga, mille kohaselt meil tuleb edaspidi muret tunda ainult nende asjade üle, mida me ei soovi jagada – kõik muu jagatakse teistega automaatselt. Selle sihiga õhutab Facebook oma partnereid looma rakendusi, mis jagavad automaatselt kõike, mida me teeme: artikleid, mida loeme, muusikat, mida kuulame, videoid, mida vaatame. Pole vaja vist öeldagi, et tõrgeteta jagamine võimaldab Facebookil meid ühtlasi hõlpsamini reklaamitootjatele maha müüa ja reklaamitootjatel omakorda kergemini meile oma kaupu maha ärida.
See võiks olla isegi väärt mõte, kui tõrgeteta jagamine täiustaks meie võrguelamust, sest lõppeks kohtas ju ka 19. sajandi flanöör oma teekonnal ikka ja jälle kuulutustulpi ja reklaamlehti. Paraku on tõrgeteta jagamisel sama miinus nagu “vabal luulelennul”: lõpptulemus on sageli lihtsalt talumatu. Üks asi on leida huvitav artikkel ja otsustada, et seda on vaja ka sõpradega jagada. Hoopis teine asi on tülitada oma sõpru kõigega, mis vilgub mööda su veebilehitsejas või app’is, ning loota, et küllap nad selle seast ka endale midagi huvitavat leiavad.
Veel hullem on see, et kui tõrgeteta jagamine viimaks täies mahus teoks saab, hakkame me arvatavasti üldse kõiki uudiseid lugema Facebookis, lahkumata kordagi selle piirest ülejäänud veebi: mõnel väljaandel, näiteks Guardianil ja Washington Postil, on juba Facebooki rakendused, mis võimaldavad kasutajal artikleid lugeda veebilehte ennast külastamatagi.
Menukas tehnoloogiablogija Robert Scoble kaitses hiljuti oma ajaveebis tõrgeteta jagamist: “Teie ees avaneb Facebookis täiesti uus maailm ja kõik, mis teile vähegi korda läheb, voolab teie silme ees üle ekraani.”
Just see tapabki küberuitamise: flanööri uitamise mõte selles seisnebki, et ta ei tea, mis talle korda läheb. Saksa kirjanik Franz Hessel, kes tegi koostööd ka Walter Benjaminiga, sõnas, et “uitamiseks ei tohi peas midagi liiga kindlat olla”. Võrreldes Facebooki ülimalt deterministliku universumiga tundub isegi Microsofti 1990. aastate lame tunnuslause “Kuhu soovid täna minna?” erutavalt põnevana. Kes esitaks nii rumala küsimuse veel Facebooki ajastul?
Benjamini sõnul oli flanööride viimane kehastus reklaamplakatiga linnas ringi liikuv kurb kuju. Mõnes mõttes oleme kõik muutunud niisugusteks liikuvateks reklaamideks, jalutades Facebooki kübertänavatel, nähtamatud reklaamid meie võrgumina küljes rippumas. Ainuke erinevus seisab selles, et teabe digitaalne iseloom lubab meil muretult laule, filme ja raamatuid tarbida, olgugi et me neid, mõistagi, samal ajal reklaamime.
Evgeny Morozov (28) on Valgevene päritolu Stanfordi ülikooli uurija ja vabakutseline ajakirjanik, kes huvitub tehnika mõjust inimestele ja ühiskonnale.
