Jah, enne kui edasi minna, möönan, et on hetki, mil olen nõus sõpradega. Ja on ka kriitikuid, kelle arvamus langeb minu omaga kokku.

Aga kas inimestel, kes annavad kunstiteostele hinnanguid hea ja halva skaalal, üleüldse saab olla õigus? Loomulikult on neil õigus ütelda mida iganes, aga see ei tähenda automaatselt, et nende tekst on tõeväärtusega. Seejuures ei ole vahet, kas see hinnang on antud ajalehe autoritaarselt positsioonilt, interneti kõikelubavast anonüümsusest või silmast silma suhtluse jõumängus. Säärast hinnangut nimetan ma selle artikli kontekstis "arvustavaks kriitikaks", mis vastandub näiteks "seletavale kriitikale".

Vastuolu suhtelisuse põhimõtte ja kriitika ühesuunalise lõplikuse vahel

Eksisteerib üks kummaline vastuolu. Ühest küljest on meie ajale iseloomulikult domineerivaks muutunud arusaam, et väärtused on suhtelised, ja teisest küljest loeme kriitikalehekülgedelt pidevalt teisi jumalaid mittesallivaid mõttevälgatusi. Näiteks möödunud Ekspressis ilmunud Tõnu Õnnepalu "Flandria päeviku" arvustus algab nii: "Head raamatud sünnivad valust;
vaimsest ja isegi füüsilisest [-] "Flandria päevikus" on valu ja vajadust väga vähe." See tekst esitab kahte kindlas kõneviisis fakti, aga mina näiteks ei julgeks iial sõna võtta teise inimese valu suuruse või olemasolu üle. Seda enam, et tean inimest, kes leidis Õnnepalu ürgängistuse sellest raamatust kerge vaevaga üles. Probleem on selles arvustuses see, et oma subjektiivset tajuspektrit esitatakse tekstis kindlas kõneviisi ja lihtlauses, mille tavakasutuse funktsiooniks on tõese informatsiooni edastamine.

Sama suhtelisuse mõõk tabab arvustajaid, kes mõistavad üheselt hukka (või kiidavad) kunstiteose vormilisi elemente. Näiteks kui kriitik peaks ütlema, et pildi proportsioonid olid paigast ära, siis tuletame meelde, et isegi kõige loomulikum kujutava kunsti vormikokkulepetest ehk perspektiiv on samuti vaid moehaigus. Kogu keskaja vältel seda ei rakendatud ja alles renessansi traditsioon Giottost Michelangeloni muutis perspektiivi arvestamise ­kohustuslikuks akadeemilise maalikunsti jaoks. Seejärel heideti see aga XX sajandi kubismi, abstraktsionismi jne saabudes taas üle parda. Või mida arvata vabavärsi eluõigusest kogu eelneva luuleajaloo valguses? Või mida arvab kompromissitu Rahmaninovi austaja punk-rokist? Need küsimused on ju banaalsed. Kas me üldse saame mingit kunstiteost hukka mõista vormiliste tunnuste alusel, ilma et sellega ei laoks veel ühte kivi kultuuridevahelise sallimatuse müüri? EI! Igaüks, kes ütleb mingi teose kohta, et see on halb või hea, on põhjuseta autoritaarne ja teiseks intellektuaalselt laisk. Põhjendan.

Tähendused eksisteerivad ­ainult konkreetse sotsiaalse grupi sees

Kedagi ei üllata meeldetuletus, et ühelgi tekstil ei ole iseseisvat tähendust, vaid see sõltub alati konkreetse sotsiaal-kultuurilise grupi tõlgendamissüsteemist. Mäletan, kuidas mina ja minu koolikaaslased püherdasime naerust, kui me esimest korda nägime ühe jaapani Kaburik teatri traagilist tükki. Samuti meenutan, kuidas ajakirjanik Andris Feldmanis arvas murelikult: "Ilmar Raag pidas "Klassi" tegemise ajal blogi ning kirjutas seal, et ta teab küll, et kriitikutele see film ei meeldi. Kriitiku positsiooni diskrediteerimine looja/tegija poolt on Eestis väga levinud."

Vastuseks - ma ei arva, et tegemist on kriitiku positsiooni diskrediteerimisega a priori. Pigem igas ­eluvaldkonnas toimiva tõsiasjaga, et teades kindlat inimest, tema vanust, haridust, sugu ja valikuid mõjutavat sõpruskonda, võib vähemalt 75protsendise tõenäosusega arvata, milliseks kujuneb selle inimese (kriitiku) suhe mingisse filmi. Eesti filmi­kriitikud moodustavad sotsiaalkultuuriliselt suhteliselt homogeense grupi, mille väärtuste kõikumisi on tõepoolest võimalik ette aimata ilma seejuures neid hukka mõistmata. See on pigem sotsioloogiline tõdemus. Niisamuti nagu see, et naised eelistavad pigem suhete draamasid ja märulifilmide peamiseks vaatajaskonnaks on mehed. See omakorda tähendab, et naised annavad märulifilmidele meestest sagedamini negatiivse hinnangu.

Televisiooniauditooriumi uuringud näitavad, et kuni 30. eluaastani on eelis­tatuimaks teleproduktiks lavastuslik saade (film või telesari), mis tähendab, et ajakirjanduslikul saatel on suurem soodumus saada just selles grupis negatiivse eelhäälestuse ohvriks.

Ajakirjanduslikumad saated muutuvad seda tähtsamaks, mida vanemaks inimene saab. Niisamuti ei saa rääkida Meie mehe või Niki muusikast kui helidest iseeneses, vaid kui teatud sotsiaalse subkultuuri imaginaarse maailma peegeldusest. Kui keegi julgeks arvata, et intelligentsil ei ole stampe hinnangute andmiseks, siis tähendaks see sotsioloogilise statistika kahtluse alla panekut.

Filmiteoreetik Jacques Aumont, püüdes jääda truuks tõdede paljususe ajastule, ütleb, et filmiesteetika kui teadus tegeleb tähendustega filmi tekstis. Mina julgeksin lisada, et tähendus on alati neutraalne. Kui pilt filmis väriseb, siis võib see tähendada nii subjektiivset vaatenurka kui ka lihtsalt kaamera värisemist, ilma et selles faktis oleks midagi taunimisväärset. Normatiivne halb ega hea hinnang ei kuulu universaalse esteetika valdkonda. Seega ei ole ükski film või raamat hea iseeneses, vaid on seda ainult kindla subkultuuri väärtussüsteemis. See aga tähendab, et iga tekstitõlgendus, esindades üht kogukonda, astub automaatsesse dialoogi ka teiste kogukondadega. Me ju oleme internetist lugenud, millise vihkamisega suhtutakse teise kogukonna kunstieelistustesse ja seega ka teise kogukonda. Nii muutub normatiivne kunstiarvustamine samas ka hinnangu andmiseks mingile kogukonnale. See ­tähendab, et ka kunstiarvustamine on eelkõige ­eetiline protsess.
Selle kõige lihtsam näide on taas Ekspressist (mitte et teistes meediavälja­annetes stambid erinevad oleksid). Arvustades pisukest siinkirjutaja osalusel tehtud telesaadet "Gloria, endine Pariis", sisestab arvustaja implitsiitselt normi, mis annab talle aluse väita: "Ent see pole kriitika Sanderi, vaid Raagi aadressil, kes tõenäoliselt eelistab dünaamilist, kuid kunstlikku, lavastuslikku lahendust autentse, ent staatilise dokumentaalmaterjali kasutamisele. [-] Kahjuks pingutab Raag ka lavastuslike stseenidega filmi mahtu arvestades üle, oleksin hea meelega näin ud rohkem kunstiajaloolist materjali." On ilmne, et arvustaja ei tegele mitte konkreetse filmiga, vaid vastandab seda arvustajale teadaolevale normile, kuidas ühest restoranist filmi teha. Filmi autoritel ei ole sellise kriitikaga midagi teha, sest neil ei ole mingeid argumente, miks neile pealesurutav norm on parem teistest. Mille poolest on halvemad need kogukonnad, kes soovisid selles filmis näha rohkem söögitegemist, või need, kes leidsid, et autentsed mustvalged dokumentaalkaadrid ei kanna endas kogu seda fenomenoloogilise mälu kirkust, mida esindavad lavastuslikud lõigud?

Kriitilise teksti võimalused?

Mida siis kriitik üldse kirjutada saab (juhul, kui ta soovibki maha astuda oma kogukonna väärtuste autoritaarse ja sektantliku kehtestamise positsioonilt)? Alustada tuleks ilmselt sellest, et lugejale peaks selgem olema kriitiku nn usutunnistus, credo. See on see, mida Aristoteles kutsub kõneleja eetoseks ja mis tänapäevases kontekstis annaks lugejale võtme kindlas kõneviisis esitatud väidete tõlgendamiseks.

Teiseks, ilma normatiivse hinnanguta on võimalik analüüsida ka ­teosest lähtuvate tähenduste kujunemist eri kogukondades. Mulle näiteks meeldivad väga Variety tüüpi ajakirjade arvustused, kus arvustajad spekuleerivad just nimelt sellega, kuidas eri subkultuurid filme tõlgendavad. Sellest tulenevalt määratakse ära ka see sotsiaalne grupp, kes filmi ilmselt kõige enam hindama hakkab.

See aga juhib meid ühe kummalise emotsioonide võrdõiguslikkuse fenomenini. Ka kõige õpetatum akadeemiline hinnang ei ole eetikakaaluliselt tähtsam kaheteistaastase koolitüdruku rõõmust. Või teistpidi, kas meil oleks õigust ütelda, et melodraama lõppedes pisarais tüdrukuil ei ole õigust nutta, kui tunduvalt haritum kriitik ütleb, et film on primitiivne. Pigem küsime kriitikult, milline moraalne õigus on tal olla autoritaarne sellel võimutribüünil, mida pakub talle meedia. Eetikakriteeriumid tunduvad olevat universaalsemad kui esteetikakriteeriumid.

Eelnevast tuletatuna tundub mulle, et iga kunstiteose tähtsaim omadus on kommunikatiivsus ehk võime tekitada resonantsi oma auditooriumis. Kriitikul võib olla raske ennast sellesse paigutada, kuna see taandaks teose tähenduse vaid sotsiaalseks fenomeniks. Seepärast on ja jääb kriitiku ülimaks teksti­vormiks arutlus kunstiteose tajutud tähenduse mõju üle ühiskonnas. Sellest vaate­punk­tist ei ole ju mingit tähtsust küsimusel, kas raamat oli halb või hea, tähtis on vaid see, milline on selle teose võimalik mõju meile. Halvimal juhul ei ole teosel mingit mõju mitte üheski ühiskonnagrupis. Aga juba sellegi põhjuste seletamine oleks põrgulikult huvitav, sest säärane analüüs suhestaks igal juhul teose seda tõlgendava ühiskonnaga. Sest kui me hindame mingi kunstikonventsiooni orjadena normatiivselt mingit teost, oleme ära vahetanud eesmärgi ja vahendi.

Need esteedid, kes tulid 20. sajandi alguses välja loosungiga "Kunst kunsti pärast", olid süüdi just intellektuaalses laiskuses või pettuses. Isegi kui iseendale kinnitatakse, et kunsti tehakse vaid täiusliku vormi otsingul, siis tegelikuks tulemuseks on ikkagi oma eksistentsi mõtestamine konkreetses sotsiaal-psüholoogilises-kultuurilises sunduses. Kriitikud, kes langetavad hinnanguid vormianalüüsi põhjal, käsitledes vaid loo mitmetahulisust, näitlejate mängu, kaameratööd, on osa kasutust tautoloogiast, mis defineerib kunsti kunsti kaudu. Ja just see on olnud ka modernse ku nsti l anguse põhjuseks, sest inimesel ei piisanud kunsti mõistmiseks ainult elu tundmisest, ta pidi eelkõige tundma varasemat norme seadnud kunsti­traditsiooni. Kultuuriministeerium ei eksisteeri lõppkokkuvõttes mitte selleks, et meil oleks võimalik minna teatrisse, kinno, muuseumi jne, vaid selleks, et me sobiksime paremini meid ümbritsevasse maailma.

Nüüd jääb vaid viimane samm. See tähendab, et ideaalis saavad kunstiteosed olla vaid ettekäändeks, et rääkida meie elust ja selle keskkonnast tervikuna. Omal viisil on ju suvalisele kunstilisele tekstile ka juba täna suurim tunnustus see, kui seda ei arvusta mitte kunstikriitik kultuurilehekülgedel, vaid suvalise muu valdkonna esindaja omal spetsiifilisel leheküljel. Nii nagu "Rehepapp" on juba ammu kaugelt laiem nähtus kui kriitikute omavaheline diskussioon obskuursetes kirjandusartiklites. Kuid kui keegi täna võtab arvata "Rehepapist" midagi sisuliselt ja mitte tekstivormiliselt, siis on ta automaatselt kultuurifilosoof. Just seda ma kõikidele kriitikutele sooviksingi. Rääkida teoste tähendusest meie elule väljaspool kunstitautoloogiat. Ajalukku lähevad ju ainult need kriitikud, kes teoseid ettekäändeks seades on öelnud midagi olulist aja ja ühiskonna kohta.