Eesti ühe tähelepanuväärsema erafirma, siinsele transiidiärile hoo sisse andnud N-Terminali väikeomanikud kahtlustavad, et ettevõttes on alanud varade suurejooneline kantimine Endel Siffi kasuks.

Mõned nädalad tagasi müüdi just talle osalus firmas Milstrand, kelle käes on hiigelsuured kütusemahutid sügaval maapõues Viimsi poolsaare all. Seda hoolimata kohtu keelust vara võõrandada.

Anatoli Kanajev ja teised väikeaktsionärid usuvad, et võim firmas on variisikute kaudu endistviisi Siffi käes, kuigi Siff müüs selle ametlikult juba mullu sügisel. Ja N-Terminali pealikuks on kevadest saadik Tõnis Bitmann, kes linnavolinikuna varjamatult naftamiljonär Siffi asju ajas.

Siffi meelest on aga hoopis Kanajev paljude pattude taga ning äriline kaklus algas siis, kui ühel aastal oli dividendisumma loodetust väiksem.

Tüli on kõva, summad suured, kohtus ootavad rohked hagid…

Kõnealune konflikt pole ainus, kus paarkümmend aastat koos tegutsenud äripartnerid raksu lähevad. Äripäev raporteeris äsja, kuidas Balti Laevaremonditehase omanikud on kahes leeris seoses kasumi pideva mittejaotamisega. Majanduskriisi hakul läks lõhki Arco Vara meeste pikaajaline sõprus. Mullu oli kõva tüli Merko kinnisvaraarendusharu E.L.L-i aktsionäride leeris. Jne.

Kindlasti aitab selliste konfliktide puhkemisele kaasa masu, sest kui raha napib ja pangad elavad ettevõtjate kukil, algavadki kõikvõimalikud nihverdamised ja manööverdamised. Kuid pole välistatud, et mõned suhted võinuks untsu minna ka buumi ajal.

Muidugi võib nuriseda, et Eesti seadused ei anna piisavat kaitset. Ei anna jah, kuid peamine peitub siiski inimloomuses ja heade tavade järgimises. Kümmet käsku tasub täita ka äris. Ei tohi rikkuda “ärilist abielu” ega himustada võõrast vara.

Ajakirjaniku ja meediatarbijana naudin konflikte, sest nende käigus lekib ettevõtete kohta palju põnevat, nii head kui halba. Saladused ei püsi kaane all kinni ja mulle näiteks on seniajani arusaamatu, miks varjas Estonian Air, et paljureklaamitud uute lennukite ost nässu läks.

Vahetevahel lähevad konfliktid ka üle mõistliku piiri, kohale kutsutakse rusikamehed ning ühes juhtumis anti mulle komprat isegi vastaspoole advokaatide kohta.

Kulla ettevõtjad, hingake sügavalt sisse ja rahunege maha! Te saate ju aru, et kindlad võitjad on sellises olukorras vaid advokaadid ja nõunikud, kes elu eest tööd rügavad ja soolaseid arveid esitavad.

Suured tülid tõmbavad ettevõtete väärtust alla, panevad pangad muretsema, muudavad firmad haavatavaks. Toomas Tool ilmus ka ju Arco Varasse alles siis, kui praegused ninamehed olid Arti Arakase välja söönud.

Jah, me teame, et nii nagu paljud abielud ei kesta ka ärilised partnerlused igavesti. Kuid ettevõtteid ei kimbuta füüsiline surm ja nad saavad kesta kauem kui paar­kümmend aastat või inimpõlv. StoraEnso pandi käima juba ristirüütlite ajal.

Sulev Vedler,
peatoimetaja asetäitja

(Priit Hõbemägi on suvepuhkusel.)