FOLGIMÕTISKLUS: Folk kogub püssirohtu
Seepärast jäi üks selle folgi avapäeva tõmbenumbreid - Lenna Kuurmaa koos Zetodega - mul nägemata. Tundub, et sel aastal olid korraldajad neljapäevase kava ka muidu varasemast ahvatlevamaks tuuninud: suurtel lavadel mürgeldasid avapäeva õhtul nii Soome rokkar J.Karjalainen (keda kuulsin teel Viljandisse raadiost ja jõudsin seeepärast juba oma hilinemist kahetseda) oma soolokavaga kui ka festivali iga-aastane kodumaine superstaar Vägilased. Reedene saabuja saab Karjalaise Ameerika soomlaste lugusid hea õnne korral kuulda nüüd vaid õhtul Pärimusmuusika aida suures saalis. Eks näe, kas õnnestub.
Tegelikult on folgi püssirohi reede lõuna ajal, kui Viljandisse jõuan, suuremalt jaolt veel alles salvedes. Aida juurde viiva tee käänu peal pakib Tammsaare pargist tuttav inidiaanihõim oma kilinate-kulinatega kirjatud pilliparki tasahilju valgesse kaubikusse. Folgilised patseerivad veel üsna inimtühjal toidutänaval äraseletatud nägudega ja sama salapärase ilmega on lämbe pilvealune ilm, kelle sünget vaikimist ilmajaam kommenteerib piksehoiatusega. Eks saab imet näha. See poleks esimene kord, kui välk folgi ajal Viljandis puid langetab.
Kesklinnas ehitatakse midagi suurejoonelist, sarikad on just üles saanud. Ilus oleks mõelda, et see on, noh, näiteks pärimusmuusika rehetare või saun (ait on valmis, aga see on ju kõrvalhoone, eks ole). Vaevalt küll, aga Viljandis on folgi ajal kõik teisiti, nii et mine tea.
Kui jõuan ööbimispaika äärelinna külalistemajas, kostab sealgi nurga tagant haldjahäälset naistelaulu. Grupp mitmekesises vanuses Soome daame seisab ringis, noodid näpus, ja harjutab mitmehäälset koorilugu. Nad on väga pühendunud nägudega. On ka põhjust.
