Õigupoolest elas ta minu muljet mööda suuresti omamütoloogilises maailmas. Selles oli palju ärevaid endeid, märke tulevikust või tegelikkuse ülemeelelistest hoovustest. Ümbritseva vahetus tajumises ja selle aistitavas kirjeldamises on nähtud Mati Undi kui kirjaniku erilist tugevust. Et hoomata tavalisele inimesele hoomamatut, keskendudes oma tunnetusprotsessile ja ideedele, jättis Mati paljutki tavaelust tähelepanuta, tehes seda mingi poolteadvusliku instinktiivse järjekindlusega.


Maimu Berg on valmivas Undile pühendatud mälestusraamatus aimanud temas koguni šamaani, kelle vaim võib ­eemal viibida, kehast ära käia: “Unt jäi mulle enamikust teistest toonastest sõpradest palju kaugemaks. Pigem oli ta oma kummalisuses sageli väsitav. [–] Olles küll kohal, oli ta alati samal ajal ka ära, pool tema keerulisest vaimust tegeles mingite sisemiste, oma asjadega ja ümbrusele keskendus vaid pool. Vahest on Mati-taolised olevused inspireerinud rahvast libahundi ja udumäe kuninga juttudeks...”


Isegi lavastamistööd, mis nõuaks justkui kindlat plaani ja analüütilist lähenemist, tegi Mati geeniuse meetodil. Andrus Vaariku mäletamist mööda võis ta inspiratsioonihoos kogu vaatuse täpselt paika panna ning siis pidi näitleja geeniuse mõtted üles kirjutama, kuigi fikseerimine oleks pidanud olema hoopiski lavastaja töö.


Geeniuse karakteril põhinev moraal ei saanud olla päris tavapärane. Korralik kodanlik moraal oleks geeniuse jaoks ande raiskamine.


Ühelt poolt oli see määratud tema loomingulisest karakterist, teisalt aga ka sotsiaalselt tingitud. Kuulus ta ju põlvkonda, kelle jaoks kunst oli kõige püham, kunst oli jumalus, mida tuli teenida, ning inimlikud tarvidused olid täitsa teisejärgulised. Näiteks leidub raamatus “Noor Unt” Vahingu päevikumärge, et Kaalep on muutunud kompromislikuks – mis väljendus selles, et Kaalep oli teinud Matile etteheiteid, et too oma poega ei kasvata. Vahingu ülestähenduse moraal on see, et kuidas võib tõsine kunstnik rääkida poja kasvatamisest, kui looja ülesandeks on ometi kunsti teha.


Kummaline oli Mati Undi suhe oma vanematega, kellega ta täiskasvanuna enam suuremat kontakti ei saanud. Mati on korduvalt eravestluses poetanud, et ta isa ei sallinud, viidates tolle alalhoidlikkusele ja soovitusele võimuga mitte tüli norida. Justkui oleks see mingi mõistlik põhjus isa peale vihane olla. Ema kohta ütles ta kord, et “ema mõjus mulle ängistavalt”. Ometi olid mõlemad suhteliselt haritud, läbinisti oma ainsale pojale pühendunud korralikud inimesed. Isa kauni käekirjaga – nagu Matigi – valla kirjutaja, ema omaaegne vallateatri primadonna. Näib, et vanematest võõrdumine oli Mati jaoks lausa omalaadne modernistlik projekt.


Näidendis “Good-bye, baby” leidub üks väga kõnekas lõik, mille autobiograafilises taustas pole põhjust kahelda. Tsiteerin: “Näiteks häirib mind, et ma oma vanemaid pole kunagi eriti armastanud.


Ma tahaksin neid armastada, sest tegelikult on nad head vanemad. Aga mingi kramplik kõrkus segab mind ja ma kardan, et nad surevad enne ära, kui mina oma kõrkusest üle saan. Nad on ju küllalt vanad ja haiged. See häirib mind.” Mati suutis oma tundeid vanemate suhtes väljenda da lavalaudadelt kunstilise teksti abil, mitte aga nendega näost näkku rääkides.


Aina uut otsiv ja avastav Mati Unt polnud ka kuigi truu sõber.


Kersti Kreismann on intervjuus mulle kinnitanud, et Mati lavastas inimsuhteid. Ta provotseeris konflikte, ise nende all kannatades. Ilmselt tulenes see tema tohutust vaimsest intensiivsusest, vajadusest hoida ka elus üleval dramaatilist pinget.


Noore Undi moraalset palet hinnates mõelgem kord tema kuulsale romaanile “Hüvasti, kollane kass”.


Artiklis “Maapoisi tee linnakirjandusse” (Looming 1999 nr 6, lk 1249) annab autor romaani tegelikkusekujutusele illusioonitu hinnangu: “Et [õpetaja] Saagele rõõmu valmistada, tilgutasime oma teostesse suvaliselt Leninit, progressi ja kosmost. Just nii palju kui vaja. Kaksikmoraal oli meile varakult selge. [–] “Hüvasti, kollane kass” on valelik teos, kirjutatud nii, nagu pidi õpetajale meeldima, ja nii, nagu parajasti kehtiv ebamäärane, sisemiselt lõhestatud mentalitet nõudis.”


Niisiis produtseeris Mati vastavalt õpetaja Saage soovile konjunktuurset valet, aga mõelgem, millisesse olukorda asetas ta sellega oma korteriperenaise ja perekonnatututtava Ella Jaaksoni, tädi Ida prototüübi. Kuigi Unt tunnistab eelmainitud artiklis, et mingeid ideoloogilisi vaidlusi neil tädiga polnud, omistab ta romaanis tollele kogu eestiaegse rahvusliku maailmavaate kandmise ohtliku koorma. Ella Jaakson oli istunud pärast sõda enam kui aasta nii Tallinna kui Riia NKVD eeluurimisvanglates ja nüüd afišeerib poiss, keda tädi lausa imikust peale hoidnud ja poputanud, väga KGB-foobilises Tartus tõelise Pavlik Morozovina tädi rahvuslikku meelsust. Ja pealegi vaidlustena, mida polnud! Kas see pole mitte pealekaebamine?!


Ma usun, et noor autor ei mõelnud seda nii, nagu see välja kukkus. Aga miks ta seda tegi? Sest loomistung kaalus üle kõik muu. Kui ühiskond pakkus loomingule just sellised raamid, siis Mati kasutas neid.


Olgu, kuidas oli, igatahes asus Mati kunsti ja moraali konfliktis kunsti poolele. Sest iseloom ja missioon olid sellised. Ja eks olnud moraal Eesti oludes ju nii kaua laiutanud ja kunsti üle domineerinud, et Undi põlvkonna ülesandeks oli kunstile revanš kindlustada. Kunstiline põnevus oli Mati Undi eetiline imperatiiv, loomiskirg eetiline selgroog. See oli silmist paistev iseära, millega ta kolleege ja õpilasi innustas. Geenius ei saanudki endale lubada vargamäelikku karakterit ja kodanlikku moraali.


Tekst põhineb Mati Undile pühendatud konveretsi “Looja. Eetika. Mäng” ettekandel.