12.09.2008, 00:00
Geeniuse iseloomust ja moraalist
Geenius ei saa endale lubada vargamäelikku karakterit ega kodanlikku moraali, selgitab Mati Undi näitel Kalev Kesküla.
Võib öelda, et Mati Undil oli geeniuse karakter, Mati meenutas
kangesti geeniust. Ta armastas rõhutada oma ebaadekvaatsust –
teatavat eemalolekut reaalsusest, siin ja praegu toimuvast. Mati mõte
jooksis kaugeid radu pidi.
Õigupoolest elas ta minu muljet
mööda suuresti omamütoloogilises maailmas. Selles oli palju
ärevaid endeid, märke tulevikust või tegelikkuse
ülemeelelistest hoovustest. Ümbritseva vahetus tajumises ja selle
aistitavas kirjeldamises on nähtud Mati Undi kui kirjaniku erilist
tugevust. Et hoomata tavalisele inimesele hoomamatut, keskendudes oma
tunnetusprotsessile ja ideedele, jättis Mati paljutki tavaelust
tähelepanuta, tehes seda mingi poolteadvusliku instinktiivse
järjekindlusega.
Maimu Berg on valmivas Undile pühendatud
mälestusraamatus aimanud temas koguni šamaani, kelle vaim
võib eemal viibida, kehast ära käia: “Unt jäi
mulle enamikust teistest toonastest sõpradest palju kaugemaks. Pigem oli
ta oma kummalisuses sageli väsitav. [–] Olles küll kohal, oli
ta alati samal ajal ka ära, pool tema keerulisest vaimust tegeles mingite
sisemiste, oma asjadega ja ümbrusele keskendus vaid pool. Vahest on
Mati-taolised olevused inspireerinud rahvast libahundi ja udumäe kuninga
juttudeks...”
Isegi lavastamistööd, mis
nõuaks justkui kindlat plaani ja analüütilist lähenemist,
tegi Mati geeniuse meetodil. Andrus Vaariku mäletamist mööda
võis ta inspiratsioonihoos kogu vaatuse täpselt paika panna ning
siis pidi näitleja geeniuse mõtted üles kirjutama, kuigi
fikseerimine oleks pidanud olema hoopiski lavastaja töö.
Geeniuse karakteril põhinev moraal ei saanud olla päris
tavapärane. Korralik kodanlik moraal oleks geeniuse jaoks ande raiskamine.
Ühelt poolt oli see määratud tema loomingulisest
karakterist, teisalt aga ka sotsiaalselt tingitud. Kuulus ta ju
põlvkonda, kelle jaoks kunst oli kõige püham, kunst oli
jumalus, mida tuli teenida, ning inimlikud tarvidused olid täitsa
teisejärgulised. Näiteks leidub raamatus “Noor Unt”
Vahingu päevikumärge, et Kaalep on muutunud kompromislikuks –
mis väljendus selles, et Kaalep oli teinud Matile etteheiteid, et too oma
poega ei kasvata. Vahingu ülestähenduse moraal on see, et kuidas
võib tõsine kunstnik rääkida poja kasvatamisest, kui
looja ülesandeks on ometi kunsti teha.
Kummaline oli Mati Undi
suhe oma vanematega, kellega ta täiskasvanuna enam suuremat kontakti ei
saanud. Mati on korduvalt eravestluses poetanud, et ta isa ei sallinud,
viidates tolle alalhoidlikkusele ja soovitusele võimuga mitte tüli
norida. Justkui oleks see mingi mõistlik põhjus isa peale vihane
olla. Ema kohta ütles ta kord, et “ema mõjus mulle
ängistavalt”. Ometi olid mõlemad suhteliselt haritud,
läbinisti oma ainsale pojale pühendunud korralikud inimesed. Isa
kauni käekirjaga – nagu Matigi – valla kirjutaja, ema omaaegne
vallateatri primadonna. Näib, et vanematest võõrdumine oli
Mati jaoks lausa omalaadne modernistlik projekt.
Näidendis
“Good-bye, baby” leidub üks väga kõnekas
lõik, mille autobiograafilises taustas pole põhjust kahelda.
Tsiteerin: “Näiteks häirib mind, et ma oma vanemaid pole kunagi
eriti armastanud.
Ma tahaksin neid armastada, sest tegelikult on
nad head vanemad. Aga mingi kramplik kõrkus segab mind ja ma kardan, et
nad surevad enne ära, kui mina oma kõrkusest üle saan. Nad on
ju küllalt vanad ja haiged. See häirib mind.” Mati suutis oma
tundeid vanemate suhtes väljenda
da lavalaudadelt kunstilise teksti abil, mitte aga nendega näost
näkku rääkides.
Aina uut otsiv ja avastav Mati Unt
polnud ka kuigi truu sõber.
Kersti Kreismann on intervjuus
mulle kinnitanud, et Mati lavastas inimsuhteid. Ta provotseeris konflikte, ise
nende all kannatades. Ilmselt tulenes see tema tohutust vaimsest
intensiivsusest, vajadusest hoida ka elus üleval dramaatilist pinget.
Noore Undi moraalset palet hinnates mõelgem kord tema kuulsale
romaanile “Hüvasti, kollane kass”.
Artiklis
“Maapoisi tee linnakirjandusse” (Looming 1999 nr 6, lk 1249) annab
autor romaani tegelikkusekujutusele illusioonitu hinnangu: “Et
[õpetaja] Saagele rõõmu valmistada, tilgutasime oma
teostesse suvaliselt Leninit, progressi ja kosmost. Just nii palju kui vaja.
Kaksikmoraal oli meile varakult selge. [–] “Hüvasti, kollane
kass” on valelik teos, kirjutatud nii, nagu pidi õpetajale
meeldima, ja nii, nagu parajasti kehtiv ebamäärane, sisemiselt
lõhestatud mentalitet nõudis.”
Niisiis
produtseeris Mati vastavalt õpetaja Saage soovile konjunktuurset valet,
aga mõelgem, millisesse olukorda asetas ta sellega oma korteriperenaise
ja perekonnatututtava Ella Jaaksoni, tädi Ida prototüübi. Kuigi
Unt tunnistab eelmainitud artiklis, et mingeid ideoloogilisi vaidlusi neil
tädiga polnud, omistab ta romaanis tollele kogu eestiaegse rahvusliku
maailmavaate kandmise ohtliku koorma. Ella Jaakson oli istunud pärast
sõda enam kui aasta nii Tallinna kui Riia NKVD eeluurimisvanglates ja
nüüd afišeerib poiss, keda tädi lausa imikust peale
hoidnud ja poputanud, väga KGB-foobilises Tartus tõelise Pavlik
Morozovina tädi rahvuslikku meelsust. Ja pealegi vaidlustena, mida polnud!
Kas see pole mitte pealekaebamine?!
Ma usun, et noor autor ei
mõelnud seda nii, nagu see välja kukkus. Aga miks ta seda tegi?
Sest loomistung kaalus üle kõik muu. Kui ühiskond pakkus
loomingule just sellised raamid, siis Mati kasutas neid.
Olgu,
kuidas oli, igatahes asus Mati kunsti ja moraali konfliktis kunsti poolele.
Sest iseloom ja missioon olid sellised. Ja eks olnud moraal Eesti oludes ju nii
kaua laiutanud ja kunsti üle domineerinud, et Undi põlvkonna
ülesandeks oli kunstile revanš kindlustada. Kunstiline
põnevus oli Mati Undi eetiline imperatiiv, loomiskirg eetiline selgroog.
See oli silmist paistev iseära, millega ta kolleege ja õpilasi
innustas. Geenius ei saanudki endale lubada vargamäelikku karakterit ja
kodanlikku moraali.
Tekst põhineb Mati Undile
pühendatud konveretsi “Looja. Eetika. Mäng” ettekandel.