Gero von Randow: Oht Euroopale
Ühel õhtul esines Prantsuse televisioonis president Nicolas Sarkozy, kes kiitis Saksa majanduspoliitikat. See oli halb võte. Kohe pärast Sarkozy esinemist võttis sõna Pierre Moscovici, järgmiseks presidendiks kandideeriva sotsi François Hollande’i kampaaniajuht. Moscovici, kellest võib saada välisminister, nimetas Euroopa fiskaalpakti kinnis-ideeks. Hollande on teatanud, et Euroopa Keskpangal võiks olla kohustus ajada ka tööpoliitikat. Saksa liidukantsler Angela Merkel seda ei toeta.
Kas näeme aprillis ja mais toimuvatel Prantsuse presidendivalimistel Euroopa tulevaste konfliktide alget? Kesk praegust kriisi, mil Prantsusmaa valib uut presidenti, võivad sel olla Euroopa jaoks kaugemale ulatuvad tagajärjed kui tavalistel aegadel.
Hollande, keda veel äsja peeti ebakarismaatiliseks, tegi läbimurde kuu aega tagasi, kõneledes: „Ma ütlen teile, kes mu tegelik vastane on. Tal ei ole nime, nägu, parteid, ta ei kandideeri kunagi ja teda ei valita kunagi, aga ometi valitseb ta: see vastane on finantsmaailm. Just tema on haaranud enda kätte kontrolli majanduse, ühiskonna ja meie elude üle.” Tormilised kiiduavaldused. Kümnetel tuhandetel kuulajatel tekkis Hollande’iga peaaegu libidoosne suhe.
Kes see enam mäletas, et üks teine, „vana Hollande” oli vaid pool aastat tagasi kuulutanud, et riigi vaenlaseks on võlad?
Mida kõike veel prantslastele kokku luuletada võib? Et finantsmaailm oli see, kes toppis eelmistele rahandusministritele vastu nende tahtmist pihku võlakirju?
„Finantsmaailma” sarjata on lihtsam kui rahva valitud valitsuste lodevust. Hollande eelistab samu keeli kui François Mitterrand, kes hüüdis: „… raha, mis korrumpeerib, raha, mis ostab, raha, mis hävitab, raha, mis tapab, raha, mis laseb roiskuda kõigel kuni südametunnistuseni välja!”
Prantsusmaal on vaenulikkusel raha vastu omad traditsioonid, mis on pigem konservatiivsed kui klassivõitluslikud; ja see on alati esile kerkinud ajajärkudel, mil eri ühiskonnakihid on staatuse pärast muret tundnud. Nüüd kardavad tööstustöölised globaliseerumist, riigiteenistujad kärpekavu, pensionieelikud pensionireformi.
Neile kõigile ei luba praegused sotsialistid mitte eeskätt võrdsust (égalité), vaid õiglust (justice): neile jääb alles, mis neil seni on olnud. Pensioniea tõusule 62. eluaastani tuleb osaliselt tagasikäik anda ja tööturg peab jääma lukku: see tähendab maksimaalset kaitset töötajatele, kuid minimaalseid võimalusi töötutele ja prekariaadile.
Hollande’i valimisprogramm ei räägi riigikulude kärpimisest ega struktuurireformidest. Ta tahab päästa Prantsusmaa võlakriisist, nõudes rohkem raha suurfirmadelt ja ülirikastelt, ja maksta toetusi väikestele tööstustele, kellelt oodatakse kasvu ja tulevast riigi tulubaasi. See ümberjagamine on mõistlik, Prantsusmaa rikaste maksueelised on skandaalsed. Suurkapitalil on mõttetud privileegid, aga keskmise suurusega ettevõtted ägavad kõrgete tööjõukulude all.
Kuid rikaste kõrgemast maksustamisest, mida tahab teha Hollande, ei piisa, et eelarvet saneerida. Rahanduspoliitiline kergemeelsus ei ole Prantsusmaal vaid sotside monopol. Riigi võlad on viimase 30 aasta jooksul üha kasvanud — olgu tüüri juures parem- või vasakpoolsed. Päeval, kui Prantsusmaa kaotas kõrgeima reitingu, ilmutas end taas Prantsuse poliitika muretus: valitsus kinnitas parlamendis, et kavatseb ka edaspidi toetada maapiirkondade puhkpillikapelle.
Kui küsitakse, näikse raha jaguvat kõigeks. Prantsusmaa pole leidnud vastust globaliseerumisele. Kurdetakse „ebaausa konkurentsi” üle ja tarbijaid kutsutakse üles ostma „made in France’i”. Kui ettevõtted tahavad tootmise Prantsusmaalt välja kolida, kutsub valitsus firmajuhid vaibale; kui talunikud mässavad, kontrollib riik supermarketite juurdehindlusi. Keskendutakse suurtööstuse kroonijuveelidele: õhusõidule ja kosmosetööstusele, aatomienergiale, ülikiirrongidele. Jah, varem see toimis. Aga „varem” on möödas.
Kas Sarkozyl on üldse šansse? Tsiteerigem dramaatikut Corneille’d: „Õukond tunneb õudust, on rahvas hirmust kaame; kõrv vaid karjeid tabab, pisarad on palgeil.” Élysée palee töötajad otsivad maandumist poliitikas ja majanduses, saadikud salvestavad personalivärbajate numbreid. Kaheldakse, kas Sarkozy teise vooru pääsebki. Just tema, instinktidest juhinduv poliitik, ei ole suutnud luua prantslastega emotsionaalset sidet. Aasta eest küsiti prantslastelt, mis neid enim häirib. Rohkem kui liiklus, müra ja ajapuudus häirisid neid „halvad kombed” — kriisiaegadel muutub käitumine jõhkraks. Sellega identifitseeritakse Sarkozyd. „Kas või see, kuidas ta kõnnib!” ohkas üks tuntud vaatleja. „Varem pidid printsid õppima, kuidas aeglaselt astuda — Sarkozyle kuluks see ka ära.”
President ülehindas end, kui mõtles, et normide rikkumine sobib tema kui moderniseerija imagoga. Nüüd näeb ta vaeva, et esineda nagu tõeline president, aga tõusiku kuvandist lahti ei saa.
Prantsuse presidendivalimistel valitakse vasak- ja parempoolsuse vahel. Mitte lihtsalt ühe ja sellesama poliitika eri nüansside vahel. Kas ei heidetud Euroopa demokraatiatele just äsja ette, et nad on nii üheplaanilisteks muutunud?
Copyright: Die Zeit, 2.2. Tõlkinud Külli-Riin Tigasson
