Täpselt samamoodi oli Moskval 1994. aastal õigus alustada sõda Tšetšeenias (nüüd ettevaatust, kallis lugeja, neutraalsusetaotlus ei tähenda siinkohal seda, et kirjutaja on Moskva agent) ja Horvaatial 1995. aastal tungida serblaste isehakanud vabariiki Krajinasse.

Venemaal ei olnud õigus reageerida sellisele "põhiseadusliku korra taastamise" aktile sissetungiga, isegi kui grusiinlased tõesti saatsid midagi sellist korda, mida võiks tähistada karmi sõnaga "genotsiid" (jällegi ettevaatust, mõistete tähendus on ähmastamas - genotsiid ja holokaust käib meil igal pool, kõik vastased või lihtsalt tülikad inimesed tituleeritakse kohe Hitleriks).

Aga - ja see aga on nüüd oluline - Venemaa on ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige. Ja sellest tuleneb nii mõndagi.

Nimelt on 1944. aastal San Franciscos alla kirjutatud ÜRO hartas kaks klauslit, millele toetudes saavad viis julgeolekunõukogu alalist liiget suhteliselt vabad käed sõja alustamiseks. On olemas "vaenuliku riigi" klausel, mis tähendab (pange tähele, oli 44. aasta!), et Saksamaale, Jaapanile ja Itaaliale võivad Venemaa (N Liidu järglane), Suurbritannia, Prantsusmaa, Hiina RV ja USA ükskõik millal - pöörane mõeldagi - kallale tungida. Pommitada Berliini kui "vaenuliku riigi pealinna"... kole mõelda, aga on võimalik.

Ja teine klausel - kui julgeolekunõukogu liige tunneb, et kusagil on tekkinud oht regionaalsele julgeolekule, siis võib ta alustada selle tõrjumist relvajõul, küsimata selleks teistel riikidelt sanktsiooni. Kui ma ei eksi, siis sellise klausli taha varjus USA, kui ta alustas 2004 sõda Iraagi vastu. See klausel "lubas" USA-l alustada Serbia pommitamist 1999. aastal.

Ühendriigid on seda rakendanud. Halleluuja neile! Aga pange tähele, et ka Venemaa kasutab sama klauslit Gruusiaga arveteõiendamise põhjendamisel. Rahvakeeles sõnastatakse see umbes nii: "Kui amid tegid seda serbidega, siis miks meie ei tohi teha grusiinidega?!".

Meil on ees ebahuvitavad vaidlused, kas president Saakašvili tegevus oli "oht regionaalsele julgeolekule".

Paralleelselt mõelgem sellele, et hoolimata Teise maailmasõja lõpu pidulikust kuulutamisest 1995. aastal (Vene sõdurid läksid Saksamaalt ja meie juurest ära) elame endiselt selle sõja loodud maailmas. Seda ka õiguslikus mõttes.

Muidugi on rahvusvaheline õigus vastuolus inimeste õiglustundega. Nagu see kipub olema igasuguse õigusega.