Nimelt töötab vabaturg hästi ainult lihtsate asjade puhul. Keerukuse kasvades kahaneb isereguleerimise võime järsult. Näiteks keskturult kilohinnaga kartuleid ostes töötab turg suurepäraselt. Aga kui kartulimüüjad kehtestaksid eraldi tasu esimesele kartulile ja hakkaksid küsima lisaraha kaalumise eest, oleks tulemuseks lühis. Teoreetilise põhjenduse sellele nähtusele leidsin hiljuti Nobeli majanduspreemia laureaadilt Daniel Kahnemanilt. Kahneman eristab inimestel kahesugust mõtlemist. Esimese, kiire mõtlemisega tunneme ära seaduspärasusi. Näiteks tuttavat inimest või liiklusmärki nähes teame, kuidas käituda, ega pea selle üle pikemalt juurdlema. Teise, aeglase mõtlemisega lahendame keerukamaid ja keskendumist nõudvaid ülesandeid – näiteks kahekohaliste arvude korrutamine. Esimene mõtlemine töötab kogu aeg ja välja lülitada me seda ei saa. Teine mõtlemine kulutab aga kõvasti energiat ja on seetõttu “laisk”, hakates tööle vaid vajaduse korral, kui esimene selleks märku annab.

Teist mõtlemist on lihtne uinutada ja seda võimalust ei jäeta kasutamata. Näiteks mobiilireklaamis “aasta lõpuni räägid TASUTA” märkab esimene mõtlemine vaid viimast sõna. Siin on müüja eesmärk “skoorida” ilma teie teist mõtlemist äratamata (aga mis saab järgmisel aastal?). Kuid võib ka vastupidi. Tihti kujundatakse keeruliste lepingutingimustega tooted (näiteks finantsteenused) meelega “väsitavaks” – mitu lehekülge sa ikka liisingutingimusi lugeda jaksad?

Kokkuvõttes saab tõeliselt toimiv vabaturg olla vaid selline, kus mõistlikku otsust on võimalik langetada juba esimese mõtlemise põhjal – “õunte pealt vaadates”. Kui see ei õnnestu ja tarvis läheb peenemat analüüsi, on vabaturul jamad garanteeritud – varem või hiljem sattute lõksu. Selle vältimiseks on võimupoolne “lihtsustav” sekkumine kohane ja vajalik. Eeldusel muidugi, et seejuures elutervet konkurentsi ära ei nullita.

Eluslooduses toodavad lihtsad reeglid mitmekesisust, keerulised aga vananemist ja surma. Käepärane näide on kas või Tallinna taksondus. Kuni sildilt peab lugema nelja või viit hinda, on konkurents paratamatult halvatud. Kui taksol oleks uksesuuruses kirjas näha vaid üks (taksofirma enda määratav) kilomeetrihind, oleks libataksode mänguruum oluliselt väiksem. Laevalt tulnud nokastanud turiste oleks neil palju raskem lõksu meelitada ja linnakodanikulgi oleks julgem peatusest taksot võtta. Ülejäänu (näiteks seisu- ja sõidualustustasu suhe kilomeetrihinnaga) fikseerimine taksoeeskirjas oleks kõigi ausate turuosaliste huvides. Oluline on vaid, et reeglid oleks kõigile samad.

Guido Viik
Loo autor on finantsist ja futuroloog.