Guido Viik

Esiteks toob see idee meelde Henry Fordi, kes 1914. aastal oma tööliste alampalga kahekordseks tõstis. Seega, võimatu see tõus kindlasti ei ole, ajaloos juba tehtud asi. Siiski oli Ford palgatõusule eelnevalt ka tootmiskonveieri leiutanud. Selle uuendusega saavutatud tööviljakuse kasv ületas palgatõusu oluliselt ja jättis ka tööandja taskusse korraliku kopika. Ilma tööviljakuse kasvuta oleks palgatõus Fordi lihtsalt pankrotti ajanud ja täna ei teaks me tast midagi. Meie kodusest diskussioonist on tööviljakuse teema kuidagi kaduma läinud. Me oleks justkui unustatud, et eesti keeles tähendab sõna „palk“ tasu tehtud töö eest. Et ühest ei saa rääkida ilma teiseta ja miinimumpalka kehtestades peaksime tegelikult määrama ka miinimumtöö. See on aga võimatu ja nii mõistetaksegi miinimumpalka üha enam omamoodi sotsiaalabina (mida täiesti ebaõiglaselt makstakse ainult töölkäivatele inimestele).

Teiseks eeldab see ühtse mõõdupuu olemasolu inimtöö mõõtmiseks. Praktiliselt pole see tänases maailmas enam võimalik. Jah, vanasti olid mõõdupuuks füüsiline jõud ja tööaeg. Sajand tagasi võis Ford kokku lugeda, mitu detaili tööline tunnis valmis teeb ning leppida ametiühingutega kokku vastava palgastandardi. Tänase õpetaja, inseneri või kontoriametniku töö tulemused pole sugugi sama lihtsalt mõõdetavad ega võrreldavad. Inimest töölaua taga käsi põsakil istumas nähes ei või me iial teada, kas ta mõtleb eilsest õhtusöögist või leiutab parajasti uut Skype’i. Töö olemus on teadmiste-põhises maailmas sootuks teine.

Avalehele
7 Kommentaari