Riigikogu valimiste sagina varjus tehti oluline valik ka Eesti metsanduses. See sündis keskkonnaministeeriumi kabinettides, kus kinnitati uue metsanduse arengukava koostamise plaan ja juhtkogu koosseis. Avalikult rõhutatakse, et koostatava kavaga soovitakse laiapõhjalist ühiskondlikku kokkulepet ning eesmärk on jõuda konsensusele. Tegelikult näib, et Eesti metsa järgmise kümnendi kaalukaimad otsused langevad kogus, kust looduse ja ökoloogiliste väärtuste esindajad on sisuliselt välja jäetud. Üksmeele otsimise asemel on plaanis hoopis hääletamine.
Kümne aasta eest poleks see kedagi üllatanud, toona tehtigi metsanduspoliitikat sel moel. Aasta enne arengukava koostamise alustamist alandati järsult raieküpsuse kriteeriume, mille tulemusena kasvas hüppeliselt raieküpsete metsade osakaal (mõnel puuliigil isegi kahekordistus). Seejärel koostati peamiselt intensiivmetsanduse huvide esindajatega töörühmas kümneks aastaks metsaasjad otsustanud paber, mis keskendubki eeskätt raieküpsete metsade rohkuse „probleemile“. Ja tuleb möönda, et selle „probleemiga“ on edukalt tegeletud. Toona (2009–2010) koostatud arengukava alusel on järjepidevalt aasta-paari järel üha langetatud raiekriteeriume ning kasvatatud raiemahud rekordiliseks. Samal ajal metsaelustiku käekäik Eesti riiki paraku ei näi huvitavat. Andmed metsa eri elustikugruppide kohta on enamasti lünklikud või puuduvad üldse, riik neid lihtsalt ei kogu. Kui pole (piisavalt) infot, kuidas intensiivne majandamine elustikku sammhaaval hävitab, siis ju nähtavat probleemi pole. Need vähesed andmed ja teadusuuringud, mis olemas on – näiteks metsalinnustiku, torikseente, lendorava ja metsise kohta –, näitavad aga ometi, et probleem on väga suur.
Metsa majandamine eri viisidel, sealhulgas puidu kasutamine, on loomulikult vajalik ja ka oluline osa riigi majandusest. Probleem on selles, kui ei püütagi eri väärtusi tasakaalustada. Kui riigi sõnum kümneks aastaks on, et raiuge ja põletage puitu, palju jaksate. Säästev metsandus on olnud üksnes sõnapaar paberil. Tegelikkuses tähendaks see inimese, looduse, kultuuri ja majanduse huvide keskpunkti otsimist. Peaksime mõtlema, kuidas kasutada oma metsa väärtusi nii nutikalt, et see täidaks meie ühist rahakotti, säilitaks metsaelustiku, pakuks inimestele tööd ja puhkamisvõimalusi, tagaks kultuuri ja metsarahva identiteedi kestmise.
Vale oleks öelda, et lõppeva kümnendi arengukavas ühtegi looduskaitselist eesmärki polnud. Üks suuremaid oli – tagada range kaitse metsade miinimum. Seegi oli tegelikult varasema arengukava seni täitmata eesmärk. Paberile seisma jäi see ka nüüd, kuni 2017. aastal puhkes ühiskonnas metsasõjaks ristitud poleemika ja tuli täitmata lubadused sahtlist välja otsida. Selleks hetkeks olime aga jõudnud seisu, kus mõnes metsatüübis polnud enam miinimumi ulatuses väärtuslikke metsi säilinud. Lihtsalt vana metsa polnud enam piisavalt alles!F Märkamatult oleme jõudnud olukorda, mida muidu omistame Lääne-Euroopa ja Põhjamaade ülemajandatud metsaga riikidele – vana metsa looduse hoidmise asemel peame leiutama, kuidas seda taas tekitada!
Metsasõda raputas ühiskonda. See kiskus lahti mitmed metsapoliitika mädapaised ja läppunud õhuga tagatoad. Metsandus tiriti kõigi oma murekohtadega püünele ja peavoolumeediasse (enam ei mäletagi, et veel kolm aastat tagasi ajakirjanduses metsaküsimusi ei arutatud). Uus olukord oli peaaegu kõigile asjaosalistele harjumatu ja ebamugav – ametnikele, metsaomanikele, töösturitele, vabakondlastele jne. Siiski andis see lootust, et ka metsapoliitika kujundamine jõuab Eestis nüüd 21. sajandisse, kus kõigil huvilistel on võimalus kaasa mõelda ja öelda ning olulisemad valikud langetatakse avalikkuse jaoks läbipaistvalt ning arusaadavalt.
Näpuotsaga poetas uusi teri metsahuviliste söögilauale ka keskkonnaministeerium. Retoorika timmiti rohelisemaks, asuti ellu viima lubadust vana metsa kaitse osas ning lubati asuda koostama uut arengukava kooskõlas säästva metsanduse põhimõtetega, nii et eri huvid on tasakaalustatud. Samuti käis minister välja ja kinnitas mitu korda üle, et uue metsanduse arengukava koostamisega taotletakse ühiskondlikku kokkulepet. Eelmisel aastal toimuski arengukava lähteülesande koostamine laiapõhjalises töörühmas, samuti rahva arvamuse kogumine ja probleemide kaardistamine. Kuulsime harjumuspäratult sageli, et metsadel on majanduslikud, ökoloogilised, sotsiaalsed ja kultuurilised väärtused (mis ongi säästva metsanduse neli sammast). Samamoodi neljaks jagati ka töörühm. See kõik viitas soovile eri huve arvestada ja tasakaalu leida.
Paraku osutus metsa asjus muutuse soov näiliseks. Esimesed ohumärgid ilmnesid sügisel, kui arengukava lähteülesande lõpptekst hakkas kuju võtma. Sellesse 30-leheküljelisse dokumenti ei mahtunud enam soov saavutada ühiskondlikku kokkulepet ega lühikirjelduski, mida see endas kätkeks. Samuti keeldus ministeerium järjekindlalt lähteülesandesse kirja panemast, et väljatöötatav arengukava lähtub säästva metsanduse põhimõttest. Pakkudes asemele mitmesuguseid sünonüüme ja kahemõttelisi sõnastusi.
Lähteülesanne sai jaanuaris valitsuselt rohelise tule ning veebruari lõpus avalikustas ministeerium plaani, kuidas uus arengukava kokku pannakse. Selgus, et enam pole juttugi majanduslike, ökoloogiliste ja teiste huvide tasakaalustamisest. Kõiki olulisemaid vaidlusküsimusi hääletava juhtkogu koosseisus domineerivad ülekaalukalt majandushuvid ja riigiasutused. Juhtkogu 29 liikme hulgas on ökoloogiliste väärtuste esindajaid vaid 3. Seitsmest teadlasest vaid üks on ökoloog. Seevastu riigiasutusi on kogus 12 ning kui sellele liita peotäis nende majandusrühmade hääli, kes traditsiooniliselt keskkonnaministeeriumiga ühte jalga astuvad, on kava koostajal endale turvaline ülekaal tagatud. Kas siis tasub ikka kuude kaupa koosolekuid pidada?
Eesti metsanduspoliitika suurim probleem ongi olnud just tasakaalustamatus, mis lõppeval kümnendil valusalt ilmnes algul paberi peal, seejärel metsades üle Eesti ning mis tagatipuks metsasõja põhjustas. Praegu paistab, et ministeerium soovib jätkata vanamoodi. Hämmastav, et kui globaalne elurikkuse kadu ja kliimakriis on kogu maailma suurimaid proovikive, siis on Eesti metsale sündimas plaan, kus lahendusi ökoloogilistele probleemidele ega tasakaalu otsida ei soovita.
Juhul, kui ministeerium soovib tõesti uue arengukavaga jõuda ühiskondliku kokkuleppeni, peab kokku kutsutud juhtkogu olema eri väärtuste kaalumiseks tasakaalus ning töötama konsensuse alusel. Ühiskondlikku kokkulepet ei saa teha riigiasutused omavahel, kes tasakaalustamata juhtkogus hääletavad kodanike ja teadlaste tehtavate ettepanekute üle.
Kas teadsid, et vana loodusmetsa on veel vaid 2% Eesti metsadest ja neid üha raiutakse? Jah, ka nüüd, peale suurt metsasõda need üha hävivad. Keskkonnaministeerium keeldub selle probleemiga tegelemast, sest „kehtiv arengukava ei näe ette“. Väga loodan, et uus arengukava näeb ette vana metsa ja metsaelustiku säilimise ja selle hoidmiseks pole enam lootusetult hilja kui kõik koosolekud peetud saavad.
