Saabuvate olümpiamängudega on tulemas suur haigestumislaine. Moodi lähevad lühiajalised külmetushaigused. Järgmine tõbedeperiood tabab töötavat elanikkonda suvel, kui on põhjust kaasa elada jalgpalli MMile. Kes pole suutnud puhkust saada, lihtsalt peab haigeks jääma. Veerandfinaalidest alates vähemalt. Suvel läheb moodi ülekoormussündroom.

Esmaspäeval sai teatavaks sotsiaalministeeriumi ettepanek kohustada tööandjaid maksma oma töötajate haiguspäevade eest teisest kuni kaheksanda haiguspäevani. Praeguse korra järgi teeb seda meie armastatud-vihatud haigekassa, aga haigekassa kilpkonnal on kumm tühi. Kes viitsib, mingu nende koduküljele ja vaadaku statistikat, mis asub pealkirja all "Ajutise töövõimetuse hüvitise kulud 2001–2004". Kulud on kasvanud nende aastate jooksul 13 protsenti. Tänavu prognoosib sotsiaalministeerium miljardi krooni maksmist haigushüvitiseks.  Tugev kasv – veel 2001. aastal maksti töövõimetuskulusid 500 miljonit krooni.

Mis siit järeldub? Tuleb leida lahendus, muidugi. Lahendusi võib olla mitmeid. Ent pidades silmas 2007. aasta märtsis toimuvaid parlamendivalimisi, tuleb teha korrektiiv: valimiste eel ei tohi ükski poliitiline erakond teha mõnd sellist liigutust, mida võiks tõlgendada töötajate (s.t valijate) ahistamisena. Tuletan meelde, et peaminister Ansip esines mullu mais ettepanekuga, mille sisu oli kahandada haigushüvitise määra praeguselt 80 protsendilt 75 protsendini, kusjuures hüvitist hakataks maksma alles neljandast haiguspäevast. Selline ettepanek on tööandjate ehk kapitalistide huvides, aga eks oravad olegi kapitalistide partei. Teisalt aga on meil demokraatia ja tee võimule läheb läbi rahva südame. Rahvavaenulikud ettepanekud külmutatakse 2007. aasta aprillini.

Seni tuleb ahistada kapitaliste. Sestap sotsiaalministeerium esineski ettepanekuga, et töötajate haiguspäevade eest maksku nemad hüvitist teisest kuni kaheksanda päevani.

Et kapitalist-tööandja väga ei viriseks, on sotsiaalministeerium lõputult lahke, lubades tööandjal kontrollida, kas tema töötaja on ikka tõesti haige. Niipea kui tekib kahtlus, et võibolla on hoopis simulant, võtab tööandja telefonitoru ja kõlistab… ei, mitte simulantidega võitlemiseks loodud gestaaposse, vaid ikka vanale heale haigekassale. Kes saadab siis oma rünnakrühma simulandi tabamiseks välja. Või paljastab ebaprofessionaalse arsti.     

Inimene, kel on mälu pikem kui kärbsel, mäletab kunagist hüsteeriat haigekassa liiga suure kontrollfunktsiooni ümber ("ametnikunahad kiusavad raviarste!") ja väidetavasti liiga suurte administratiivkulude pärast ("Danilov, mille eest sa, krt, nii palju palka saad?!").

Läheme sama nähtuse järgmisele ringile.