Halva aja parem külg
Olen alati öelnud, et New York on maailma parim poodlemispaik, kus kunagi ei pea täishinda maksma - kui hing just kohe uue sesooni alguses butiikidesse paisatavat viimast moekaupa ei ihalda (pisut kannatust, mõne kuu pärast hinnatakse seegi alla).
Tänavu on pakkumised aga eriti soodsad: alates detsembri algusest allahindlusi reklaaminud poed on nüüdseks, veebruari alguseks, oma hääled juba ära karjunud, kuid kähistavad veel viimaseid registreid kasutades, et need, kel veel raha, saavad väljamüükide lõppvaatuses asju osta alghinnast vaid 10, isegi 5 protsenti makstes! Omamoodi maiuseks veel tarbimisvõimelistele on muidugi omadega pankrotti jooksnud poed ja kaupluseketid, mis nüüd kogu inventari - riiuliteni välja - müüki on pannud. Mõistagi ülisoodsalt.
Ent poed poodideks. Hoopis paremini näitab New Yorgis valitsevat meelsust tegelikult siinsetes restoranides toimuv. Või täpsemalt: veel mõne aja eest uste ette tõmmatud punaste köite abil end vaid valitud eliidi pärusmaaks tunnistanud kulinaariatemplite muutunud meeleolud. Ka parima tahtmise juures ei olnud tundmatute nimedega ja sidemeteta rearahval võimalik neisse, end Michelini ja Zagati tärnidega kroonivatesse söögisaalidesse peaaegu kunagi õhtusteks magusamateks aegadeks - kell 20-21 - lauda kinni panna. Tõsi küll, et reakodanik, kes mõnd olulist sündmust tähistada soovis, neile rikaste ja ilusate mängumaadele üldse ligi ei pääsenud, väita ei saa - kuid õhtustada tuli siis ka väga vara - kell 17.30 - ja laud hiljemalt poole üheksaks vabastada, või tulla õhtul pärast kümmet.
Nüüd paistavad Manhattani toidu-Olympose tipud aga lausa anuvat: tulge ainult! Laudu saab reserveerida ka samaks päevaks ja ka õhtustamise tippkellaaegadeks. Alates läinud sajandi algusest väga karmide etiketireeglitega restoranis 21 (oh kes siin küll ei ole käinud - Hemingwayst Hitchcockini, president JFKst Bushi ja Clintonini) otsustati esimest korda ajaloos loobuda meestelt õhtustamise ajal lipsu nõudmisest, et nii meelitada sinna ka nooremat, üüber-formaalsuse peale nina kirtsutavat rahvast.
New York Times avaldas läinudnädalases söögi-lisas foto kolmest linna kuulsamast restorantöörist, kel otsekui tänavail piketeerijail kaelas sildid, mis kuulutavad, et laud nende toidupaleedes ON teile alati olemas ja kelnerid ON teie vastu nüüd kenad (see on eliitrestorane külastanute sage kaebus, et tundmatute kundedena pannakse nad istuma kusagile saali tagumisse nurka - otsekui saadetaks Siberisse - või sissepääsu kõrvale ning kelnerid annavad oma olekuga pidevalt mõista, et nad on kontvõõrad selles rikkas pulmas. Ei enam, kinnitavad restoranijuhid!). Lisaks lubavad söögikohtade omanikud eriti soodsaid hindu ja ei aja tühja juttu: New Yorgi talvist, tavapäraselt jaanuari lõpus toimuvat restoraninädalat, kui lõuna saab 24.07 dollari eest ja kolmekäigulise õhtusöögi 35 dollari eest, on paljudes söögikohtades pikendatud kuni märtsi lõpuni!
Rasketel aegadel on kosutav lugeda, et linnas, mis on alati üheks oma visiitkaardiks pidanud attititude'i (pisut ülbet poosi), on see nüüd asendunud - nagu viimast korda toimus pärast 11. septembril 201 toimunud terrorit - viisaka, lahkema (just lahkema, sest päris lahkeks igaühe vastu eliitasutused siiski vist ei muutu) ning kõiki tervitavama suhtumisega. Ent kuna kõik siin linnas on tsükliline, sõltudes ennekõike Wall Streeti käekäigust, mis omakorda sõltub majandustsükli hetkeasendist, ei ole need meelemuutused kindlasti igavesed. Ega eliitrestoranid salgagi, et teevad massidele silma, sest ei soovi majandusmõõna ajal raha kaotada, mitte seepärast, et nende südametes mingi imelik ümbersünd oleks toimunud. Kuid nii kaua kuni muidu neurootilist, kapriisset ja kallist New Yorki näeb ta lahkemas olekus, on õige ja hea aeg ta avastamiseks.
