Seda, et “kõik haigused tulevad hammastest”, teadis juba seersant Pluck Flann O’Brieni “Kolmandas politseinikus”. Need haigused võivad olla nii füüsilised – seedeprobleemidest vereringesse lekkivate bakterite ja sellest tuleneva südamelihase kahjustuseni – kui ka psüühilised. On ju selge, et nii nagu karguga mees hoiab eemale tantsuplatsist, pole naeratamine ja “Olé!” hüüdmine see valdkond, kus katkise suuga inimene end koduselt tunneks. Kehvade hammastega isik on suuremal või väiksemal määral mõistetud sünguse, vaikimise ja meelekibeduse sfääri ning tõsisematel juhtudel vallandub edvardmunchlik karje tema mustavast suust vaid paar korda aastas.


Kuhu hambad said? Miks on Eesti omal ajal otsustanud, et just hammastega seotud probleemid ei ole Haigekassa mure? (Ja miks, oh miks poleks hammaste asemel võinud põlu alla sattuda näiteks hoopis varbad või harknääre?) Paranoiline mõistus – aga meenutagem siinkohal veel seersant Plucki universaalseletust – võiks muidugi kahtlustada vandenõu. Hambutu isik on kindlasti madalama enesehinnanguga ja seega ka ohutum kodanik, kes võib küll pritsida tatti, kuid ei suuda, jah, enam hammustada.


Kuid tõenäoliselt taandub kõik palju igavamalt kokkuhoiule.


On imearmas, et Eesti Haigekassa hüvitab avalduse alusel hambaravikulusid sümboolse 300 krooni eest aastas. Kiidan heldet Haigekassat, sest Suurbritannia NHS katab küll vaesema rahvaneljandiku hambaravikulutusi, ent ooteajad arstile on pikad ja nagu näitas mõne aasta tagune uuring, on kuus protsenti patsientidest olnud ikkagi sunnitud oma hambaid ise arstima näiteks tangide või liimiga. Rahul polda ka USAs, kus mu hea tuttava Epp Petrone kolmeliikmeline perekond maksis pereisa tööandja kinnimakstavale tervisekindlustusele iga kuu lisaks 450 dollarit, millega olid kaetud kogu pere hambaravikulud (tasuda tuli iga kord lisaks visiiditasu 20 dollarit). Virisetakse Kanadas, kus hambaravikindlustus katab 60–90 protsenti kuludest. Otsekui Kadmose legendis, külvavad hambad pahandust igal pool ja kindlasti ka Luksemburgis, Itaalias, Iirimaal ja Norras, kus hambaravi on sama hästi kui tasuta. Kuid ilmselt on keskmise sissetuleku, inflatsiooni ja hammaste hooldamise, ravi või taastamise eest küsitavate reaalsete summade suhe vähestes maades ebasoodsam kui Eestis.


Olukorras, kus hambalaen sai Eestis mõne aasta eest pangandushitiks  – muidugi tubli intressiga, sest laenuga remonditud korteri saab pank hädaolukorras maha müüa, ent mida mõistlikku on tal teha inimese remonditud hammastega? –, võiks valitsussektori tänavuseks eelarve ülejäägiks plaanitud 3,6 miljardit paigutada kõige kindlamasse kohta: kuldhammastena pensionäride suhu. Lisaväärtuseks täiesti tasuta uus turismislõugan: Eesti, kuldse naeratusega maa. Seda muidugi ei juhtu, kuid siiski võiks riik mõista, et hambaravi on vähemalt sama tähtis investeering kui õppemaks, ning võimaldada tehtud kulutuste mahaarvamist maksustatavast tulust. Eraettevõtluse vallas näeksin nišši reisikorraldajale, kes hakkaks pakkuma Taisse või veidi vähem glamuursesse Valgevenesse (või miks mitte moore’likus stiilis Kuubasse?) hambaravi pakettreise, mis ühendaksid mõnusa olulisega.


Midagi peab muutuma, sest olukord, kus tervishoiusüsteem on säravalt naerat ades jätnud hambad igaühe eralõbuks ja -vastutuseks, käib liiga paljudele üle jõu. On kellapomm suus ühel hetkel plahvatanud, pole teravast keelest võileiva söömisel kuigi palju kasu.