Hans H. Luik: Eestlasena Riias: kuidas mitte uhkeks minna
Nii et seekord sõitsin Lätti nagu haige sõbra juurde. Mul pidi olema paar kohtumist paaris kirjastuses, ja ega polegi ju võimalik käia reisil, et kaeda, kuidas KOGU rahvas elab. Aga kuna tee viis toimetustesse ja kirjastustesse, meenus mulle ka Läti kultuuriajakirjanduse kohutav olukord. Lätis on tõepoolest nii, nagu nende põhiseadus ei seakski eesmärgiks Läti kultuuri alalhoidmist.
Kujutlege, mis tunne oleks sõita Eestisse (oletame, et õppisite välismaa ülikoolis) ja tõdeda, et kinni on pandud Looming ja Vikerkaar ning Sirp veel takkapeale. Ja päevalehtede tiraažid on 15 000 eksemplari – heal päeval – ja need päevalehed avaldavad erakonnapropagandat. Ühesõnaga, vabale arutlevale intelligentsele tekstile nagu polegi eriti kohta. Võib-olla see igaühte ei kotiks, noobel inimene loeb ju mitmetes keeltes. Aga väikese rahva jaoks on see untergang.
Kuidas see juhtus, on omaette lugu. Viimasena suri aasta tagasi Karogs, nende Looming. Põhjus: Läti valitsus tõstis sealse kultuurkapitali kultuuriministeeriumi alla ja imes rahast tühjaks. Veel tõstis valitsus ajalehtede käibemaksu ja Läti Post tariife (meilgi oli Eesti Post vist ainus firma, kes masuaastal 2009 oma teenushindu tõstis). Läti Post jäi veel võlgadesse ning mõnes maakonnas toodi lehti kaks-kolm korda nädalas. Vaata lahket riigifirmat.
Läti kultuuriajakirjad, muide, olid üksteise kadumise üle vastastikku üsna rõõmsad. Viimasena kirjutas ajaleht Diena, kui kaks ajakirja ning kultuurileht surnud olid, et hea ongi, Diena kultuuriküljed on need kõige intelligentsemad. Diena oli parimail päevil Riias kõva parastaja ja osataja. Näiteks Hansapanga maja ei pidavat Daugava kaldapealsele kohe üldse sobima. Sellest oli Dienas terve artiklisari. Nimetagu nüüd Riias mõni jumekam kõrghoone kui see Merko ehitatud maja!
Aga murti ka Diena selgroog. Väike leht, see pole enam massikommunikatsioon.
Istusin Daugava ääres Mukusalas Diena peatoimetajaga üle laua ja lohutasin teda, et Riias on palju kadestamisväärt asju. Nagu muusikaelu koos Riia ooperiga. Ja AirBaltic, mille helerohelised taksod, reklaamid ja bussid dikteerivad linna värve.
Läti mullas puhkavad rahus Urmas Sõõrumaa, Märt Vooglaiu, Indrek Rahumaa, Toomas Annuse ja Mati Polli investeeringud. Uinuv kinnisvara. Ent internetti on hiljuti investeerinud Skandinaavia gigandid Schibsted ja Sanoma. Ju nad näevad, et lehed üleüldse ära kaovad.
Klantsajakirju aga loetakse ahnelt.
Õhtul vaatan kuulsa Hermanise teatrit. Lavastused on sõnadeta pantomiimid, kust väljud, nagu oleks kaks tundi ägedat jutuvada kuulnud. Tükk on vaestest raukadest, kes vaevu ühiskorteris ringi roomavad ja odavat silku praevad, ägisevad ja peeretavad, kustuvad oma armetus vaesuses nagu lääpavajunud agulimaja.
Eestlasel on Riias põhimure, kuidas mitte uhkeks minna.
