Foto: Tiit Blaat, Eesti Ekspress

Kuid kas meditsiinitöötajad ikka tegid suhtlemisvigu? Tõsi, arstid kasutasid erinevaid loosungeid. Tuleb peatada õdede ja arstide Eestist lahkumine! Tuleb korrastada haiglate süsteem! Ent kõige selgemalt läks pärale selline „kommunikatsioon” nagu eriarstide vastuvõttude katkestamine.

Kuid kas arstid praegu veel nõuavad väikses Eestis suurte haiglate hulga vähendamist, et näiteks Tallinnas paar suurhaiglat ühendada, funktsioonid ära jagada? Et meedikud ei peaks vormistama pidevalt 1,8-koormusega tööd, võtma ületunnitasu, istuma tühjalt vastuvõtule ilmumata patsientide tõttu, kellelt isegi aja raisku mineku eest trahvi ei võeta?

Minu teada arstid sellega ei tegele. Nad ei peagi. See on valitsuse ja haigekassa töö. Meedikud streikisid, et saada rohkem raha ja teha vähem töötunde. Liberaalse valitsuse poolt oli üldse suur viga, et olukord lasti streigini areneda. Arstid kaitsesid end. Kuid kui teistegi kutsealade inimesed kasutavad võimalust ühiskonnale haiget teha, et omaenese töötingimusi parandada, siis lähevad Eestis teenuste hinnad üles. Inimeste palgast ei jätku enam ning ka makse tuleb suurendada. On see kestlik?

Ka Ansipi valitsuse kommunikatsioon täidab oma eesmärki. Ütleksin: riigi eesotsas on ületamatud virtuoosid just nimelt suhtlemise alal! Reformierakonna idee on võimul olla, moodustada kõik silmapiiril olevad Eesti valitsused. Seni on neid saatnud kadestamisväärt edu. Teese on sel erakonnal kaks. Esiteks: Eestimaal teevad otsuseid eestlased, mitte vene vähemus. Teiseks: Eesti riik ei salli võlgu elamist. Mõlemad teesid on eesti valijale südamesse läinud. Tulemusena purustas peaminister Ansip sel toolil istumise vabariikliku rekordi. Kommunikatsioon toimib!

Nii reformarite valitsuse kui ka arstide puhul ei ole küsimus kommunikatsioonis. See on efektiivne. Kuid mis mõte on sellel efektiivsusel? See on kõikide sõda kõikide vastu.

Jõuan oma jutu ivani. Tõeline sotsiaalsus ei ole pehmete sõnumite loopimine. Ei ole midagi vähem sotsiaalset kui raiskamine, näiteks hoida palgal sama palju õpetajaid olukorras, kus laste arv klassides kahaneb 18-lt 12-le. Ja ei ole midagi sotsiaalsemat kui hea firma või mõistlik haiglasüsteem. Olen mõne aasta osalenud Ernst & Youngi aasta ettevõtja konkursi žüriis. Seal näen, kuidas mõnigi Eesti ettevõte konkureerib edukalt India ja Hiina ettevõtetega. Nagu Nortal (endine Webmedia) ning Pärnu padja- ja tekitootja Wendre. Nortali programmeerijad püstitavad väidetavalt tarkvara ülesehituse eesmärke nupukamalt kui hindud ja võidavad riigitellimusi kauges Omaanis ja lähedasel Venemaal. Ja Wendre, vooditarvete tehase, millesuguseid on Pakistan täis, omanik Peter Hunt tarnib patju ja tekke täpseks ajaks, ilma venitamiseta. Ma kujutan ette, et paljude jaoks on Wendre üks paras sweatshop, nagu ka samasugused India ja Hiina ettevõtted. Kuid see on täpselt see koht, kus Eesti tootmine rahvusvahelises tööjaotuse ahelas praegu asub.

Õige sotsiaalsus on see, kui toetame nupukaid inimesi firmades. Nupukaid ja töökaid eristab tavaliselt nende kõrgem sissetulek. Riik ei suuda abiks olla teenuste ja toodete väljamõtlemises ja müügis. Samuti pole Eesti riigil välja panna suuri summasid riigitellimusteks. Mida riik saaks anda, on vabadust. Sealhulgas ka vabadust oma raha käsutada. Meie ettevõtted maksavad Euroopa kontekstis räiget tööjõumaksu – aga nagu Sven Mikserilt kuulsime, sooviks ta makse veel „mõne protsendi võrra” tõsta. Aitäh. Tegelikult peaks riik end tegijate kukilt koomale tõmbama.

Maailmas kehtib seaduspära, et vasakpoolset juttu ja riigijuttu on alati rohkem kui eraettevõtjate juttu. Tegijatel pole aega rääkida. Samal ajal tundub tegijatele kummaline, kui ka valitsus kasutab „kõikide sõjas kõikide vastu” erafirmade konkurentsi meetodeid: vinge PR-rünnak, võit iga hinna eest... Kes siis Eesti asja peale mõtleb?!

Eesti asi on praegu KESTLIK KAHANEMINE. Rohkem vabadusi siia jääjatele! Ja häid inimesi ei raisata. Pole mõtet ülal pidada pea 300-mehelist kaitseministeeriumi ja sama suurt kaitsejõudude peastaapi. Ei ole kestlik kopeerida Eesti Pangas kõiki osakondi, mis on suurriikide keskpankades. Ei tohi riigihangetel formaalselt mängida suurt riiki, nagu keegi kedagi ei tunneks, kui lõpus leiame ikka, et mõni Toomase-nimeline ehitaja on võitnud ja teine Toomas alustanud pikka kohtuteed.

Riiklikud ülikoolid ei peaks dubleerima erialasid ainult selleks, et Eesti sees „konkurentsi” hoida. Aga kae! Sügisest alates õpetatakse nüüd nii Tallinna kui ka Tartu riiklikus ülikoolis võidu kommunikatsioonispetsialiste! Vägev...

Kuni pole lahendatud küsimus, kuidas andekaid inimesi Eestisse juurde meelitada, tuleb unustada sajamiljonilised sõjamuuseumide ja raekodade projektid. Maailmasõja kaotaja Saksamaa ei tahtnud taandumist tunnistada, vaid nimetas seda rindejoone õgvendamiseks. Kommunikatsioonimeistrid, kas pole?

Peaasi, et kedagi maha ei jäetaks. Järsku on nii nagu laulus: meil on aega veel?