Hans H. Luik: Marjustin: Õpetaja üha jõuab ja areneb
Lauristini loengus oli tunne, nagu oleks suur karp avanenud, suur nagu dotsent Lauristini suu. “Tempo on hullumeelne,” hädaldasid meie kursuse kaunitarid loenguvaheajal. Eks ta oli ka, Marju räägib siiamaani palju ja kiiresti, vahele paisates rõõmsaid naerupurskeid. Väga kavalaid naerupurskeid, sest soojalt naerdes haarab ta tegelikult inimesed suurde noogutamise, arusaamise ja nõustumise võrku.
Kui minu kursus ülikooli astus, nautisid Marju ja Peeter (Vihalemm) parasjagu pulmareisi Rootsis. Juhtus see kolmekümne aasta eest. Rootsist naasis armas paksude prillidega teadlaspaar mitme puuda raamatutega, nagu valgustatud inimesed välismaalt ikka naasid. Kui kättesaamatud olid tookord tekstid! Kui palju neid täna vaid hiirekliki kaugusel on! Oma kodust lahkelt raamatuid välja laenutades võtsid Marju ja Peeter suuri riske seoses üliõpilaste sõnapidamise ja ühiselamu sanitaarse olukorraga. Aga need olid väärt raamatud. Marshall McLuhan kirjutas seal infovõrkudest ja “globaalsest külast”. Kolmkümmend viis aastat tagasi! Kust ta teadis? Erich Frommi raamatu pealkiri oli jälle “Omada või olla?”, kuigi mitte keegi ei omanud vene ajal ju tuhkagi.
Elasin Tartus ebaseaduslikult Gagarini tänava maja keldris. Ükskord jalutas filosoof Valdar Parve kõnniteel ja märkas juhuslikult maa alla, sinna minu keldrisse vaadates minu aknal ... värskeid Lääne raamatuid! Mõtelge! Ta tormas alla, imetlema, laenuks lunima. Ma ei saanud anda, kuna olin Rein Sikule ära lubanud. Selliselt jaotati kolmkümmend aastat tagasi Marju Lauristini Rootsis-käigu vaimusaak ühtlaselt Tartu peale laiali.
Ülikoolis koolitati ajakirjanikke väikeste, 15-liikmeliste kursuste kaupa. Keda aga Marju ja Peeter meist tegelikult koolitada tahtsid? 60ndate põlvkond – Sirje Endre, Jaak Allik, Jaak Kangilaski, Laur Karu, Toivo Kuldsepp jt – oli teel ENSV juhtiva nomenklatuuri hulka. Võis arvata, et ka meist unistasid õppejõud kasvatada uue eesti põlvkonna juhid. ENSVs, mõistagi. Igatahes paistis, et meie Moskvas kinnitatud õppekavadesse oli siginenud juurde igasugu rahvamajanduse juhtimist ja lõpuks Tiit Matsulevitši suu kaudu ka Saksa ühiskonnakriitika Frankfurdi koolkonda. Riigitegelasi meie kursusest ei saanud (ei saanud ka kursus varem lõpetanud Maire Aunastest. Hõi, Maire!). Ei saanud lihtsalt, võiks öelda, Eesti Vabariigi ajutise eemalviibimise tõttu. Aga nooremad kursused – Indrek Kannik, Jüri Luik, Tiit Pruuli, Hannes Astok, Mart Soidro&the boys – said sama Lauristini-Vihalemma väetise pealt päris-Eesti riigimeesteks.
Guru ja õpilase vahekord ongi selline: esmalt tõmbuda, siis jõuliselt tõukuda. Noored mässajad ristisid emakese Lauristini “eurokommunistiks”. Jüri Luigest ja Indrek Kannikust said isamaaliitlased (Kannikust veel ka parempoolne), Astokist reformar. Ühesõnaga, oma vana hea professoriga ei tahtnud ükski kasvandik sotsiaaldemokraatlikku erakonda heita! Hiljem siiski tegid seda Hannes Rumm, Olari Koppel ja Marianne Mikko.
Endalgi mul oli kehv tunne ajakirjanduses Rahvarinnet tutistada selle eest, et nad sinimustvalge väljatoomist “liiga varaseks” pidasid jne. Tundus kuidagi perversnegi oma juhendajaga poliitilist erimeelsust mängida nagu noor Lenin või keegi – aga tuli harjuda! N-ö minu ajal, 30–25 aastat tagasi ju mingeid väga erinevaid suhtumisi Nõukogude Eestisse olla ei saanud. Mõned astusid kommunistlikusse parteisse, mõned mitte, ühesugused nõukogude välispassita vangid olime kõik ja ühesugused eesti mehed täna muidugi ka.
Aga Marju Lauristin ei kibestunud ja läks hoopis oma isamaaliste “poistega” 1992. aastal üheskoos valitsusse. Ja poiste tänu? Proua sotsiaalministri selja taga “pesti” Tiit Pruuli korraldatud rublamüügi eest tšetšeenide raha sotsiaalministeeriumi pangaarvele. Klaarigu siis õpetaja, kuidas oskab!
Põhiainet, massikommunikatsiooni teooriat, hüüdsime kossimammunikatsiooniks. See oli tõesti väga puhas teooria kui selline. Praktikas kommunikeeris nõukogude võim rahvaga kahel viisil: saatis sõjaväekutseid Afganistani sõtta minekuks ja tervitas NLKP kongresside plakatitega. Noh, tasuta kõrghariduse andis ka. Tagasisidet ei vajatud. Vastupidi, kuulake: Lauristin juhendas ka õpilaste sotsioloogiapraktikume, mille käigus oli lubatud küsitleda korraga mitte üle 49 inimese(!). Viiekümne ja enama inimese küsitlemiseks tuli taotleda luba pr Sillastelt Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomiteest.
Lauristini näos peegeldus põlgus, kui ta nimetas Tallinnas tegutsevaid pagunitega “sotsiolooge”. Pidi olema nutune tunne õpetada sotsioloogiat tema ideaalis, kui kommunistid rahuldasid end sotsioloogia võltsimisega...
Universaalseks keeleks, et noored teaksid, oli 1980ndate ülikoolis Marx. Peeter Vihalemm koos Marjustiniga leidsid Marxi varasematest töödest meile vähemvägivaldset materjali. Mida aga oma kaustikus mitu korda alla joonisin, oli Karl Marxi Moseli korrespondendi nime all avaldatud ihalus tõelisest töörahvaajakirjandusest, mis ilmub “nagu üks anonüümne voog”... Mine Delfisse, kulla Karl, ja kliki lugude taga sulgudes olevatele numbritele. Ja avanebki sulle proletaarne anonüümne töölisajakirjandus...
Ajakirjanduskateedris käis Marjustini juures ka seljakotiga poeet Kaplinski. Nõeluti kokku 40 intelligendi avalikku kirja eesti rahva olukorrast ja lakuti pärast haavu. Lugesin iiveldusega, kuidas Jaan Kaplinski ajalehes Kodumaa endale tuhka pähe raputas ja kahetses, et oli nõukogude tegelikkust vääralt kajastanud. Marju Lauristini vintsutati samuti mööda kabinette ja julgeoleku koridore, aga ta ei võtnud sõnu tagasi. Üks meist aasta noorem ajakirjandusüliõpilane värvati õppejõu peale keelt kandma. Või muidugi mitte üks.
Ükskord, kui 40 toimik ilmselt juba suletud oli, ütles Marjustin meie kursusele tahvli ees seistes väsinult: “Lapsed, rahvusküsimus on võtnud kaks aastat mu elust.” Unistas ilmselt teadusesse tagasi söösta. Aga ei tulnud õnneks välja! Tänu Tšernenko halvale tervisele sai võimalikuks perestroika. Nii võttis rahvusküsimus veel 24 aastat Marjustini elust.
Ja kui veel arvutada, siis Lauristini 90 aasta juubeliks oleme meie oma kursuse poiste-plikadega kusagil 70sed. Juba praegu ei räägi paljud meist enam nii energilise häälega kui Lauristin. Paljud hakkavad oma karjääri otsi kokku tõmbama. Samas aga, palun väga: Õpetaja üha jõuab ja areneb. Nagu äris öeldakse: Lauristin goes pan-Baltic! Inimarengu Aruanne, mida Marju peatoimetab, ilmub tuleval aastal ehk juba ülebaltilisena.
Inimareng... Kes pole elus Õpetajat kohanud, pole inimarengu kiirendust tundnud.
Marju Lauristin sai 7. aprillil 70aastaseks.
