Tundub, et väga energiline ja rikas rühm. Nad on külastanud saatkondi ja ministreid Soomes, Lätis, Austrias - teisipäeval oli Eesti kord. Näitasime tosinale mustas ülikonnas türklasele oma meediaorganisatsiooni - ikkagi 2000 töötajat, Delfi portaalid kõigis Balti keeltes kuni poola keeleni välja - ja juhatasime koosolekusaali.

Need on meie türklased, mõtlesin ma. Nad on ringsõidul, et tutvustada oma kohalolekut ka värsketele Euroopa Liidu liikmetele. Et me saaksime aru - nüüd on uus olukord. Kes teab, eurotürklastele saaks ehk oma Delfi arendada? Ainuüksi Saksamaal on kaks ja pool miljonit türklast. Tunnen türklaste maaletoojat Eestis, kaubandusassotsiatsiooni EstTürk juhatajat Fatig Güllüt, kes samuti kohale tuli. Güllü on juba mitmel kevadel korraldanud Eesti õpilastele türgi luule ja laulude esitamise võistluse, mille järjekindlalt võidab Tallinna 21. kool, ja mille patrooniks tänavu soostus olema koguni Evelin Ilves.

Kuna härra Güllü on mu üürnik, on mul võimalus olnud võõrustada Türgi välisministrit ning temaga koos vangutada pead, imestades, kui mittemuhameedlikult julm võib olla Türgi naaberriik Süüria president Assad, hoolimata Türgi peaministrile antud lubadusest käituda inimlikult. Tahan veel lisada, et tean türklastega olla väga tähelepanelik. Ringkäigu ajal Istanbuli Ülikoolis ning Türgi suurimas lehes Zaman (tiraaž üks miljon ning see kasvab!) tegin lõbusaid märkusi selle üle, et pooled ajakirjanikuneidudest ja naisüliõpilastest, ehkki tegevusala poolest infotöötlejad, olid pea katnud rätiga.

Naljatasin ilmaaegu. Türgi kohus pani hiljaaegu paika peaministri partei, kes soovis pearätte keelustada. Partei ähvardati kustutada erakondade nimekirjast. Aga õhtusöögile tõid meie saatjad, ärimehed, kaasa oma türgi naised, kellel pead eranditult rätikuga kaetud ning kes lauavestluses kaasa ei löönud - ehkki sädelevil silmel vestlust jälgisid. Aasia on peen nähtus, nagu venelased ütlevad. Ettevaatus pole üleliia, teab ka Türgi peaminister Tayyp Erdogan. Ta on luuletuse lugemise pärast pikki kuid vangis istunud.

Ent toimetuses jätkasime nõnda. Kutsusin kolleegid Eesti Päevalehest ning Ekspressist, peatoimetaja Urmo Soonvaldi ning kirjandustoimetaja Vahur Afanasjevi, ja istusime uuseurooplaste vastu, sättides endi ette sildid "Present European". Külaliste ette asetasime sildid "New European".

Et oleks selge. Ametlikult kõlab eurotürklaste organisatsiooni nimi Unitee - New Europeans. Nende presidendi jutt on kõvahäälne ja enesekindel. Adem Kumcu, Ph.D., on meie maailmajakku sattunud Prantsusmaa kaudu, praegu elab Brüsselis. Ekspress Grupi külalistest oli enamus Rotterdamist, aga ka Brüsselist, Haagist ning väiksematest paikadest.
"Me ei lase end vähemuseks ega marginaalideks nimetada," raius president. "Me tahame, et ka teil siin oleks rohkem Euroopat.

Eraldumine ei vii kusagile. Muuseas, just meie türgi ettevõtted võtavad heal meelel internideks tööle rumeenlasi, lätlasi, poolakaid.

"Vanad eurooplased" teid niiväga võtta ei taha, olgugi, et internidele töö eest ei maksta. Aga kindluste ehitamine ei vii kusagile."

Kuskohal Euroopas on prohveti järgijatel kõige mahedam elu, küsisime. "Hollandis," vastasid uuseurooplased. Üks hääl kõlas ka Inglismaa poolt. "Kuid," tõstis president Adem häält, "Holland on kahekümne aastaga muutunud. Ühiskonda on sugenenud hirm, ja see tekitab populismi. Keda nad kardavad? Mina näiteks ei karda midagi, peale hirmu enda."

Jah, keda nad kardavad, need Hollandi valged rüütlid? Kaugemalt vaadates kardavad nad vist muslimite ülemvõimu. Külalised räägivad meile, et Amsterdamis ongi juba muhameedlasest meer. Guugeldan hiljem, ja tundub, et meeriga ollakse rahul, kantseldab radikaalseid poisse.

Veel tahaksin küsida, kas Tallinna on uuseurooplaste arvates tingimata tarvis mošeed ja kas Tallinna mošees, kui selline tuleks, saab naiste jaoks olema väike eraldi uks, nagu Briti suurimas mošees Londoni Regent Pargis, või kuidagi teistmoodi?

Ent siin mind katkestatakse. Üpris, ma ütleksin, reinkilgilikult.
"Vabandust, me oleme siin, et rääkida tulevikust ja ettevõtlusest. Mošee teemad ja sellega seotu ei ole meie huvi. Räägime ettevõtlusest - meil on suured šansid Euroopat edendada, sest näiteks Türgi on meie jaoks nagu siseturg. Meist igaüks oskab kaht keelt, meie võrgustik on tegelikult väga võimas."

Võimas võrgustik neil on ja rahvusvahelist müüki nad tunnevad, seda võib tõepoolest uskuda. Ekspress Grupi külalised olid näiteks sularahaautomaatide, peenkiud-nahktoodete, turvaseadmete ja IT vallast. Tõenäoliselt teenivad nende firmad rohkem raha kui Eesti omad, sest on raske leida kohta Euroopas, kus tööviljakus oleks madalam kui meie kodumaal. Igatahes Hollandis, Belgias ja Saksamaal küll mitte.

Ja siis muidugi demograafia küsimus. "Meid on vähe," tunnistasin. "Kallid kaaseurooplased, mis te soovitaksite? Valitsus ei tegele asjaga, immigrante võetakse vastu 1300 aastas. Igal aastal kaob riigist neli korda rohkem rahvast, terve väikelinnatäis."

"That`s suicidal," ütlevad türklased. Ja pakuvad väga muslimliku retsepti. "Kuidas soovib vana Euroopa lapsi juurde saada, kui naised meestega võrdselt tööd teevad?"

Noh, selline mõtteviis Eestis ei lenda. Pole mõtet soovoliniku poole pöördudagi. Eestis lendab üks teine idee, Teenusmajanduse Koja oma, mida edendavad Jaan Pillesaar, Taavi Kotka, Ville Jehe, Sven Papp ja teised. Juba kaks aastat nõuavad nad Ansipilt, et kaotagu see absurdne kvoot.

"Elama peaks pääsema siis, kui kindlustad aastas mingi maksusumma laekumise ja selle tagatiseks midagi investeerid. Nagu Šveitsis. Kodakondsus tuleks järgmisena, kui maksud makstud ja kurja pole teinud," taotleb Pillesaar.

Vahur Afanasjev teeb türklastele ettepaneku, et pangu oma vaated Ekspressi jaoks kirja. Saavad kõik lugeda, kogeda, ja ka väikeseks surveks poliitikutele. Äkki mõtlen - ongi ju hea, et see rühm enesekindlaid inimesi Tallinnas käis. Valitsus näeb ja mõtleb järele. Lootkem.

Vähemalt TTÜ rektor Andres Keevallik võttis türklased rõõmsalt vastu, nagu TTÜ on võtnud juba 50 türgi üliõpilast.

Uuseurooplased lahkuvad liftiga. Nende esinemisstiil polnud alati meie mõistes demokraatlik, aga, lõpuks, Unitee ehk uuseurooplased on ikkagi löögirühm. mošeed on meie kilbid, minaretid meie odad, nagu ütles Türgi peaminister (kogemata?) Saksa mošees esinedes.

Moslemikartus on Eestisse jõudnud enne, kui uute eurooplaste massid ise.
Miks minu ja Urmo Soonvaldi ette ilma juhtmeta mikrofonid asetati, jäigi arusaamatuks. Ent kokkuvõttes kogesime pahvakat Kõva Sõna. Küllap saame veel ja veel.

Insallah.