Hans H. Luik Tiit Blaat / Eesti Ekspress

Meie firmade juhtkonnad on näinud kolm aastat vastu taevast lennanud eelarveid, vähendatud koosseise ja pidurdatud projekte. Järjestikused ebaõnnestumised muudavad inimese psühholoogiliselt impotendiks. Pole lihtne kujutleda end omaniku nahka, kes järjekordsel eelarvekoosolekul oma juhatuse ettepanekuid kuulates peab endalt küsima: kas alluvate hüsteerilise optimismi taha pole hoopis maskeerunud kartus töökohta kaotada? Kes usub tõeliselt oma müügigraafikuid, kes blufib juba häbenematult?

Üks tuntud suurekasvuline tööstusjuht ütles mulle: “Näib, nagu oleksin aastani 2005 teinud ainult õigeid otsuseid ja seejärel justkui ühe lolluse teise järel.” Ka mulle meenub sügis 2007. Nüüd on sama kenad ilmad, selle vahega, et ettevõtetel on raha kolm korda vähem ja optimismi tuleb tekitada jõulise enesesisenduse abil.

Muuseas, meie pankades tehakse isegi julguse taastamise teraapiat! Üks Tallinna suure panga rootslasest nõukogu liige tunnistas, et Eestis käies tuleb tal noortele peakontori poistele omamoodi psühhoteraapiat teha. Nad kinnitavad endale üheskoos, et kriis ja rahapuudus ei tulenenud nende tegevusest. Hoop oli üleilmne, seetõttu hakati kõiki pankasid umbusaldama. Rahad tõmmati välja kõigist pankadest, mitte ainuüksi nende omast. Seetõttu pole mõtet tunda isiklikku süütunnet, et ei saa oma kundesid korralikult rahastada.

Eraettevõtjat selline ravi ei aita. Kui sulle on jäänud vaid kogemus ja turuasend, kadunud on aga kapital ja krediit, kaob ka riskijulgus. Julgus asendub sooviga iga hinna eest status quo’d säilitada. Sellised juhid on aga ohtlikud. Majanduslik ja tehnoloogiline areng põhinebki riskil, üha uute kauplemisvõtete katsumisel. Uutest investeeringutest osa peabki võssa minema, ka seda kogemust on teistel vaja! Kui palju oli meilgi igasugu business-to-business portaale, ilmusid ajakirjad Saldo ja Ärielu, kunagi proovis Pirita Selver toiduainete e-müüki, Savisaar pani nurgakivi Tallink Cityle, lendas Copterline... Suurejooneline, uljas, tahaks isegi öelda – üllas risk. Mäletan endagi juubeldamist, kui meil üheskoos partneritega õnnestus plastpudelitööstusest saata Hiinasse esimene tarne riivitud plastihelbeid. Ja hoolimata sellest, mis hiinlastest räägitakse – ka raha kätte saada! Ennast õigustanud risk ongi ärimehe adrenaliin. “Vettinud mäkrade” põlvkonnast ei ole
julgeid riskijaid.

Pelgurlus muutub majandusele ohtlikuks. Tootmisliine ei uuendata, konkurents jääb väiksemaks, meie maast võib saada laisk vaene kolgas. Väga nukker oli kahe aasta eest kuulda, kuidas üks või teine Põhjamaade saefirma oma saekaatrid Eestis kokku pakkis ning siit ära toimetas.

Kuidas taastada tegevusjanu? Niisiis: on olemas vanamoodsad stiimulid (sõnast stimulus – lad k härjaajamise piits). Suured autod, miniseelikuis naised, kaatrid külmas Läänemeres, äriklassi pilet lennukis (justkui jõuaks äriklass sihtkohta kiiremini kohale), maja Hispaanias(kuigi päikese käes pole mõnusam küüsi närida, kui Eestist pangad helistavad ja lisatagatisi nõuavad). Kui nende peibutistega õnnestub ettevõtjaid motiveerida, laskem käia. Lõpuks on nutikaid tegijaid ühiskonnas väike hulk. Igasugused kaadriotsingud, mida omaski firmas korraldan, tõestavad aina, et alfa-tüüpe pole pealetulevas põlvkonnas nii palju kui 1990ndatel. Inimesed ei taha võtta vastutust. Ma arvan ka, et “vettinud mäkrade” unistused ei tundu noortele “gasellidele” enam piisavalt huvitavad.

Uuele, IT- ja teenusfirmade põlvkonnale mõjuvad teistlaadi stiimulid. Üks minu ettevõte soovib praegu Leedus osta üht perefirmat, garaažifirmat, nagu teadmismahukat äri nimetatakse. Firma asutajad aga usuvad, et neil on käsil uus Facebook, nad ei taha isegi suure raha eest müüa. Neil on tähtis püsida sadulas, kihutada kuuvalgel üle keeva-kihiseva loomemaastiku. Olla ise otsustajad, saada tunnustust. Ja nii ongi. Käisin uue Teenus- ja Teabemajanduse Koja kogunemisel. Selle organisatsiooni on püsti pannud Ville Jehe, Jaan Pillesaar, Arti Arakas, lisaks mitmed nõustajad ja advokaadid. Need noored mehed ihalevad osaleda Eesti ühiskondlikes protsessides, kuulda, et keegi ütleks, et nad on “smart”. Nad tahavad respekti. Võib-olla isegi saada valitsuse sotsiaalpartneriks senise “vana” tööstusliku Kaubanduskoja asemel. Võib-olla pole nad veel liiga palju ideid esitanud, sotsiaalmaksu lagi on ju lõpuks ainult üks detail.

Meil ei ole noortele tegelastele anda krediite, pole pakkuda stabiilset rikast turgu. Aga tunnustust meil ju on anda. Tõstkem nende sotsiaalset staatust. Uhkusega märgin, et konsultatsiooni- ja teenusäri on Eestis käibelt suuremgi kui senine kapitalimahukas tootmine.

Loodan, et valitsus tunnistab uue majanduse tegelasi, erinevalt tööandjate ja Kaubanduskoja esindajatest Enn Veskimägist ja Toomas Lumanist. Veskimägi ja Luman ütlesid aastal 2007 kindlalt, et riigiametnike palka pole mõtet tõsta 20 protsenti, kui ees seisab majanduslangus. Ansip ikkagi tõstis. See süvendas veelgi nördimuse ja eemalejäetuse tunnet, mida järgnev kriis “vettinud
mäkradele” niigi alt ja ülalt jagas.