Hans Lõugas: Seitse põhjust, miks Tallinna transport astus ämbrisse

Tallinna loosung „tasuta ühistransport” on petukaup, mõru pakkumine, mida vastu võttes seob linlane end kahtlase poliitmänguga. Esimese uurimise peale torkab silma seitse põhjust, miks Tallinna „tasuta” ühistransport astus 1. jaanuaril ämbrisse.

Tallinna loosung „tasuta ühistransport” on petukaup, mõru pakkumine, mida vastu võttes seob linlane end kahtlase poliitmänguga. Esimese uurimise peale torkab silma seitse põhjust, miks Tallinna „tasuta” ühistransport astus 1. jaanuaril ämbrisse.

1. Ühistranspordi „tasuta” teenuseks nimetamine on propaganda, millega linlast peetakse lollikeseks. Selge see, et bussijuhid tahavad palka, samuti ei voola kütus tasuta ega saada uusi tramme tasuta humanitaarabina. Linlased maksavad ühistranspordi kinni oma maksudega ja selle nimetamine „tasuta” teenuseks on asjade õige olemuse peitmine.

2. See, et piletita sõita saavad vaid tallinlased ja mitte teised kodanikud, on ebaõiglane. Olgu, selliseks eristamiseks on mitu juriidilist, bürokraatlikku ja eelkõige rahalist ettekäänet, aga kui mõelda laiemalt väikse Eesti peale, siis regionaalpoliitiliselt on see lihtsalt vale.

3. Seni on linlased saanud sõita ID-piletiga, mis on alati kaasas ega koorma rahakotti. Uuendusega keeratakse sisseharjunud, mugav ja usaldusväärne süsteem kinni. Selle asemel kulutati 4,6 miljonit eurot uue ühiskaardi sisse seadmiseks, mis tähendab rahakotti uut kaarti, kusjuures ID-kaarti tuleb ikka kaasas kanda.

4. Linnavalitsus on teinud agarat kriitikat e-valimiste kohta, mis naiivselt lootes on kantud murest, et infoajastul peab kodanike põhiõigusi ja privaatsust eriti suure tähelepanuga kaitsma. Kuid privaatsuse tagamine ühiskaardi andmekogus on riigi infosüsteemi ameti ja andmekaitse inspektsiooni hinnangul puudulik. Transpordiameti juht Andres Harjo kinnitas seepeale, et ta pole küll IT-inimene, kuid kõik peaks turvaline olema, jättes mainimata, et süsteem võib lubada väga turvaliselt inimeste privaatsust rikkuda.

5. Kui ma tahan „tasuta” sõita, säilitab üks aktsiaselts oma serverites seitsmeks aastaks minu nime, elukoha, isikukoodi, sõidusoodustuse aluse, liikumisteekonna ning teatud juhtudel ka e-posti aadressi ja telefoninumbri. Puudub ülevaade inimestest, kes nendele andmetele ligi pääsevad. Minul endal pole mingitki võimalust kontrollida, kes ja milleks neid andmeid kasutab. Linlase õigust privaatsusele rikutakse.

6. Transpordiameti sõnul tuleb andmeid hoida seitse aastat raamatupidamise tõttu, sest „muidu sõidu registreerimise hetkel pileti ostmisest paberkandjal jälge ei teki”. Ometi salvestatakse andmed nii kauaks ka juhul, kui piletit ei „osteta”, vaid valideeritakse „tasuta” sõit.

7. Miljoneid eurosid maksnud ja privaatsust rikkuva ühiskaardi süsteemi loomise ettekääne on linnavalitsuse sõnul vaid see, et nii on mugavam sõitjaid loendada. Jäetakse aga mainimata, kui palju maksaks sõitjate loendamine n-ö käsitsi. Targu ei mainita ka, et ühiskaardi tehtud loendusandmed on tõenäoselt moonutatud, kuna aktiivselt bussi ja trammiga sõitvad pensionärid saavad tasuta sõita ilma ühiskaardita ja arvestamata jäetakse ka sõidukitest väljumised.

Kuidas siis selles linnas edasi elada, nii et ökonoomset ühistransporti ikka kasutada saaks? Üks võimalus on sõita jänest, kui te ei karda mupokaid, kes jahivad „tasuta” sõitvaid, kuid oma privaatsusest hoolivaid linlasi. Teine võimalus on osta iga kuu 23 euro eest pilet isikustamata ühiskaardile.

Artiklit täiendati 07.01 parandusega, et 23-eurone pilet tuleks osta iga kuu.