Tshernobõl 2016 Andres Putting

Valmistasin hiljuti ette oma ülesastumist Maailma Energeetikanõukogu korraldatud konverentsil. Kavatsesin ­rääkida ­Joseph Tainteri tuules ühelt poolt sellest, kuidas iga tsivilisatsiooni vääramatu jõuga kasvav komplekssus nõuab järjest rohkem energiat. Teiselt poolt sellest, kuidas meil looduselt iga järgmise kilovatt-tunni väljameelitamiseks üha rohkem vaeva tuleb näha. Ettekande üheks keskseks ideeks oli Kanada teadlase ­Thomas Homer-­Dixoni mõte, et ühiskonnas saavutatud komplekssuse säilitamine on võrreldav kuulikese hoidmisega kausi serval – selle tagasiveeremise hoiab ära ainult sõrme kaudu kulgev pidev energia juurdevool. Tahtsin oma slaidile selle tsitaadi kõrvale kõnekat pilti, aga kahjuks ei aidanud ­Google mind sõrme, kuuli ja kausi veenva visuaalse kombinatsiooni osas seekord kuigivõrd edasi.

Siis meenus mulle, et olin paar aastat tagasi ühe Tainteri kollapsiteooriat tutvustava loo illustratsiooniks kasutanud fotot Prõpjatist. Nii langes valik ka seekord ülesvõttele kummituslinna lunapargist. Metsa mattuv kuradiratas räägib meile sama lugu mis kausipõhjas oma tasakaalu leidnud kuulikegi. Sealt liikus mõte paar kuud varem loetud „Tšernobõli palvele“ ning sõnavõtu kondikava saigi viimaks paika.

Avalehele
0 Kommentaari