Haridus ei võrdu kooliga
Kui poliitika ja poliitikud, politikaanid ning plutokraadid panna haridusvankri ette, siis tõusva tempoga kraavi sõitmine on vaid aja küsimus.
Kas haridus- ja muud poliitikud hakkavad kunagi aru saama, et haridus ei võrdu tasemeharidusega, kooli (-maja) ja kooliharidusega? Liigid, tasemed, vormid ja astmed ei tee kedagi haritumaks. Kõigile on vaja pesaharidust. Kõigile on vaja alusharidust. Kõik vajavad üldharidust üldise eruditsiooni ning toimetuleku mõttes. Mõnel on õnn kujuneda haritud inimeseks kutsekoolis, teisel gümnaasiumis, kolmandal kõrgkoolis, neljandal võib-olla hoopis koduõppes ja/või õpipoisina/-tüdrukuna meistri käe all.
Kõik inimesed peavad tööturul rakenduma. Tööle ei lähe mitte eri- ega kutseala, ei TIMSS ega PISA, vaid sotsiaalselt küps isiksus, kes vastavas lepingulises vormis asub tööle mingile ametikohale. Kutsekoolis õppijal peab olema korralik pesa- ning alusharidus, st korralik lastetuba. Keskharidus õppekava tasandil peab olema kättesaadav ka kutsekoolis. Küsimus on mahus. Tegelikkuses on üldhariduse ainete maht kutsekoolis üle paisutatud ning selle all kannatab õpiprotsessi kvaliteet. Takerdub isiksuslik areng. Kvantiteeti tuleb vähendada ning kvaliteeti suurendada. Miks peaks kutseõppeasutuses õppija end tundma kehvemini kui tema eakaaslane Tallinna või Tartu eliitkoolist? Ei pea ega tohigi. Ka kutsekoolides nagu kõigis muudes õppeasutustes ja -vormides peavad paigas olema väärtused, hoiakud, normid, müüdid ja tabud, mis on usaldusväärseteks suunanäitajateks ning vastupidavaks sillaks koolist elukooli. Reaal- ja virtuaalmaailmas toimetulek peab olema eesmärgiks nii gümnaasiumis kui ka kutsekoolis. Ühe kooliliigi eraldamine teisest on sekundaarne. See ei saa olla omaette eesmärgiks. Vahendit ei tohiks käsitleda eesmärgina.
Kahjuks kooli ja elukooli vahel on sageli liiga suured ning teravad käärid. Elukoolis pole „kohta" erinevatele kooliliikidele ning õppevormidele. Eluhariduse eelduseks pole tingimata riiklik kesk- või kõrgharidus. Ühe katuse all linnas või maal võivad õppida, mängida, uurida, avastada, matkida ning luua eri vanuses poisid ja tüdrukud. Õnneks pole elutarkus akumuleerunud eliitkoolidesse. Kellelgi pole hariduse (harituse) monopoli. Haritud inimeseks kujunemisel ning säilimisel on oluline roll muuseumidel, kultuuriasutustel, raamatukogul, kirikul jne. Teatud osakaal on ka eriliiki koolidel. Milline täpselt, seda peaksid välja selgitama empiirilised uuringud.
Aidakem siis elukaugest riiklikust õppekavast hoolimata õppijatel koolist elukooli üleminek teha võimalikult valutuks, et vähem oleks hiljem põhjust pöörduda psühhiaatri või neuroloogi poole.
Haridus on ime? Kas innovatsiooniaastal ning igasugu surutiste kiuste me usume veel imedesse?
Ramo Pener, järvamaalane
