Haridusreform konkreetseks!
Hariduse reformimiseks peab küsima rahvalt mandaadi. On aeg haridusuuenduste mõtetega konkreetseks muutuda, võiks isegi öelda, et programmiliseks. Sellest on nüüd juba küllalt, et iga uus haridusminister tuleb huvitavate ettepanekutega, mis vabalt võivad olla vastupidised eelmise ministri omadele.
Iga nädal kirjutavad lehed haridusministeeriumi värsketest suunajuhistest, mis toovad kaasa väikesi vaidlustorme. Ajakirjanduse kõrgendatud huvi iga kabinetis sündinud mõttekatke vastu näitab ühiskonna ootust haridusmuutusteks.
Poliitikud võiksid uuendusmõtted kokku korjata ja välja käia ning rahvas annaks oma toetuse – näiteks tulevatel Riigikogu valimistel. Samamoodi nagu emapalk oli valmiste teema ja rahvas sai anda hääle erakonnale, kes seda lubas.
Kui haridusreform saab valimistel toetuse, siis pole õpetajatel ega lapsevanematel võimalusi põtkida ja ka teised erakonnad ei saa kobiseda, sest rahvas on rääkinud.
Eesti haridus ootab põhimõttelist otsust, kas arendada edasi olemasolevat süsteemi või tõmmata tipud teistega tasa ja alustada otsast peale.
Erakondade probleem on muidugi selles, et haridusreformi teemal ei saa teha valimisteks head loosungit, sellist nagu emapalga lubadus. Välja võiks käia eliitkoolide kaotamise, mis on hästi mõistetav, aga ühekülgne. Kes võtaks vastutuse 40 aasta jooksul ehitatud tornide maha tõmbamise eest?
Samavõrra raske kui tippe maha võtta on poliitikutel öelda, et me arendame edasi juba olemasolevat süsteemi, mis tähendab eliitkoolide allesjäämist. Kes julgeb otsesõnu toetada eliiti? Ent nii enam ei saa, et nurgas viibutatakse rusikat praegusele olukorrale, aga põhimõttelisi otsuseid vastu ei võeta.
Viimase aja suurim otsus oli keskkooli lõpueksamite hinnete võrreldavaks muutmine, mis tõi kaasa koolide edetabelite koostamise. Omal moel toetab see senist eliitkoolide süsteemi.
Kui me jätkame juba väljakujunenud koolisüsteemiga, siis peaks reformima ka lasteaedu. Peaks vaatama näkku tõele, et juba praegu sajad kui mitte tuhanded lapsed käivad lisaks lasteaiale eelkoolides. Kui me oleme seni liikunud Briti teed mööda, siis peaks minema veelgi edasi. Inglismaal algab koolikohustus kolmandast eluaastast.
Inimlikult me saame ju aru, et poliitikud ei saa jääda kurdiks mitmekümne tuhande pealise õpetajate armee palganõudmistele. Haridusreformile rahvalt mandaadi saamine annaks võimaluse tegelda hariduse kvaliteediga ja siduda see lahti õpetajate palga, koolide remondi ja tasuta koolitoidu küsimustest. Õpetajate palk, nagu ka teised teemad, on oluline, kuid sellega võiks tegelda lahus küsimusest mis tüüpi meie haridussüsteem peaks olema.
Loomulikult puudutavad juba praegu kõigi erakondade programmid haridust. ResPublica tuli isegi valimistele reformilubadusega – kuid häält ei saa ju anda lubadusele ainult reformida. Tegus haridusminister Toivo Maimets pärast valimisi pool aastat mõtles ja tuli siis välja reformiideedega, millest nüüd saaks kirjutada platvormi ja valimistel hääletusele panna.
Teistelt erakondadelt ootaks samuti selgelt sõnastatud seisukohti – eriti Isamaaliidult ja Keskerakonnalt, kes tavaliselt ikka tahavad oma meest või naist haridusministri toolile istuma panna.
