Martin Saar ja Madis Somelar.Tallinna Reaalkool Vallo Kruuser

22. jaanuaril Madis Jürgen sulest ilmunud artiklist „Õpetajad läksid saate "Suud puhtaks" järel minister Repsiga sõnelema ja said karistada“ ei selgu lõplikult, kes on kutsetaotlejate karistamise taga. Tõepoolest, haridus- ja teadusministeeriumit (HTM) esindab komisjonis üks inimene – Eneken Juurmann – ning Eesti Haridustöötajate Liidu esimehena tahaksin loota, et HTMi esindajal oli oskusi väärtustada Tallinna Reaalkooli õppealajuhatajate panust Eesti hariduselus ning eristada objektiivseid professionaalsuse näitajaid subjektiivsest kiusust.

Kandev roll tundub olevat kogu selles karistamisaktsioonis aga Eesti Õpetajate Liidu (EÕL) esinaisel ning kutsekomisjoni juhil Margit Timakovil.

Septembris 2019 toimus Tallinna Reaalkoolis rahvusvaheline reaal- ja loodusteadusliku hariduse konverents. Selle teisel päeval peeti tõsine paneeldiskusioon, kus arutleti ühtsete ülesannetega põhikooli lõpueksamite teemal. Kahepäevase koosviibimise tulemusena kujunesid Tallinna Reaalkooli õppealajuhatajatest Madis Somelarist ja Martin Saarest aineühenduste juhtide võrgustiku ja põhikooli lõpueksamite temaatika ühed eestkõnelejad.

Kahju on, et selline väiklane kättemaks kahjustab meie õpetajaskonna ja kogu kutsesüsteemi mainet.

Olen olnud infoväljas, kus nimetatud härrad on aktiivselt viimase poole aasta jooksul haridusteemadel sõna võtnud ja püüdnud ka aru saada, kes ja mis valdkonnas ja kui suure mandaadiga Eesti Vabariigi õpetajaid esindab. Madis Somelar ning teised aineliitude juhid on pöördunud korduvalt Eesti Õpetajate Liidu poole, saamaks aru nende mandaadist ja tegevuse seaduslikkusest. Nime poolest võiks liit olla Eesti õpetajate üldist arvamust ja seisukohti esindav organisatsioon. Ilmselt peab ka laiem avalikkus nimest tulenevalt seda eksitavalt just selliseks organisatsiooniks.

Paraku on EÕLi juhatuselt informatsiooni saamine olnud väga keeruline. Esitatud küsimustele ei ole vastatud ja vastava info küsimist (liikmete arv, esindamise alused, kehtiva põhikirja olemasolu, majandustegevuse läbipaistvus, osapoolte kaasamine, üldkoosolekute mittetoimumise põhjused jms) on võetud rünnakuna ja väga isiklikult. Kutsekomisjoni juures oleva Hariduse Kutsenõukogu liikmena olen ise EÕLi juhatuse kummalise tegevusega kokku puutunud. Viimati kutseandja valimiste ajal esitasin ma pr Timakovile ka küsimusi liidu jätkusuutlikkuse ja haldussuutlikkuse kohta, kuna viimastel aastatel on kutset andva Õpetajate Liidu juures pidevalt registris kustutamishoiatus, majandusaasta aruanded hilinevad pool aastat ja nii edasi. Selliseid küsimusi võttis pr Timakov paraku isikliku rünnakuna ja asjakohaseid vastuseid ei õnnestunud saada.

Madis Jürgeni artiklis tuuakse selgelt välja, et Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liige Astrid Sildnik, kes ei tohiks omada mingit informatsiooni kutse taotlejate kohta, hakkas tegema omaalgatuslikku „uurimist“ Õpetajate Liidu osas kriitikat teinud inimeste suhtes, ilma et väidetav kannatanu ehk minister Mailis Reps oleks andnud kuidagigi märku, et selles kirjeldatud olukorras oleks tema suhtes käitutud ebaviisakalt. Tekib väga suur kahtlus, et nii leitigi võimalus Somelarile ja Saarele koht kätte näidata.

Veelgi kummalisena mõjub olukord, kus Astrid Sildnik isegi ei püüdnud näida objektiivsena. Miks ei päritud aru või ei arvestatud nende inimeste arvamusega, kelle arvates käitusid Somelar ja Saar 8. oktoobril telemajas toimunud vestlustes väärikalt? Eelkõige pean silmas Urmas Vainot, kes iganädalaselt saatejärgseid situatsioone näeb ja oskab selles osas kindlasti adekvaatne olla. Lisaks olid saates Tallinna Ülikooli esindaja, mitmed aineühenduste juhid, koolijuhid, kuid ka mitu meisterõpetajat, aga Astrid Sildnik isegi ei püüdnud nendega kontakti võtta ja olukorda adekvaatselt analüüsida.

Sildnik tegutses Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liikmena. Liidu, milles täna on objektiivselt võttes ilmselt alla 20 õpetajast liikme, millest on kaugenenud kõik aineliidud, kus ei ole läbipaistvust ega kaasamist. Aina rohkem saab selgeks, et see liit ei esinda õpetajate laiemat arvamust Eestis, vaid väga kitsast kildkonda. Seetõttu saan mõnes mõttes ka Margit Timakovi ja Astrid Sildniku frustratsioonist aru. Kahju on aga, et selline väiklane kättemaks kahjustab meie õpetajaskonna ja kogu kutsesüsteemi mainet. Ja kui selliselt kallutatult kogutud info laoti Margit Timakovi poolt kutsekomisjonile ette, siis ilmselt oli raske ka sealsetel komisjoni liikmetel objektiivselt info tõepärasust hinnata, eriti kui kutsekomisjoni juht Timakov veenvalt selgitab, kui mittekõlblikud taotlejad on.

Kahju on tehtud ja tööd saavad ilmselt kohtuveskid, kuid eks peame selles haridusruumis selgeks mõtlema ja arutama, millist mõju ja kuvandit meid esindada püüdvad asutused hariduselule avaldavad.