Head kombed on matsirahvale võõrad
"Mis laps ütleb?" küsib ema, kui tädi on lapsele kingituse toonud.
"Aitäh!" teab laps kohe ütelda.
"Hea laps!"
Imelik ainult, et need asjad, mis meile esimestena õpetatakse - tänamine ja vabandamine - õpitakse tegelikult selgeks alles kõige viimasena, kui üldse.
Kunagi teismelise-eas hakatakse neist viisakus-väljenditest loobuma. Ei tea küll, miks. Võibolla hakatakse pidama lapsikuteks või kuidagi. Ning täiskasvanuna võibolla enam ei tulegi meelde enam. Või siis lausa häbenetakse. Ja uuesti õpitakse need asjad selgeks ikka väga raskelt.
Lõpuks on nii, et siirast tänu ja vabandamist kohtab tänapäeval väga harva. Kõigil on justkui õigust ülearugi.
Proovi sa öelda, et keegi peaks kellelegi tänulik olema.
"Mida?" hüüatatakse selle peale. "Aga mis ta mulle kõik on kokku keeranud!"
Või et keegi võiks kellegi ees vabandada.
"Ei mõtlegi!" öeldakse, "hoopis tema peab minu ees vabandama!"
On ju tuttav?
Need on väikesed asjad, mis mitte midagi ei maksa. Tänamine ja vabandamine ei kahjusta kedagi ega võta tükki küljest ära. Ometi seda välditakse nagu miskit kohutavat alandust või häbi.
Vist mingi ülbuse küsimus jällegi.
Jaapanlastel on üks traditsioonilisi tervitusvormeleid: "Palun vabandage minu taktitut käitumist eelmisel korral."
Seda kasutatakse sõltumatult sellest, kas eelmisel kohtumisel midagi juhtus või ei juhtunud. Lihtsalt, on selline traditsioon, et igaks juhuks vabandatakse, sest, eks ole, iial ei või ju teada.
Kirjavahetuses on kombeks, isegi e-mailide puhul, et alustatakse tänuga: "Tänan, et tundsite huvi..." või: "Täname teid vastuse eest." Ning alles siis minnakse sisu juurde, mis võib nii mõnigi kord olla üpriski terav. Aga selline tänulikkus kohe alguses leevendab ka teravat teemat tunduvalt. "Palun võtke vastu meie vabandused." - "Tänulikult teie..." Jne.
Euroopalikku kultuurikonteksti on sellised viisakused juurdunud läbi aristokraatliku etiketi. Ebaviisakust loeti matslikkuseks ja selle eest võidi duellile kutsuda. Viisakas suhtlemine on tänapäeva läänemaailmas endastmõistetav.
Ja muidugi mitte ainult läänemaailmas. Aasias oldakse ju veel eriti viisakad ja tänulikud. Astud näiteks mõnda restorani või baari sisse, vaatad ringi ja otsustad, et see sulle ei meeldi ning kõnnid välja. Ning sind tänatakse isegi selle eest, et sa üldse sisse vaatasid!
Viisakus, mitte muidugi viisakuse teesklemine, näitab eelkõige austust, lugupidamist, respekti teise isiku suhtes. Muuhulgas ka seda, et teisel on sinu jaoks aega.
Paljugi mis, et tihtipeale vaid formaalselt. Kiitos, Danke schön, Merci beaucoup, Gracias, Thank you kõlavad igas keeles kaunilt ja meeldivalt, onju. Eriti veel siis, kui sa sellega omal maal harjunud ei ole.
Muide, "Tänks" või "Sorri, mul pole aega" ei ole eriti viisakad väljendid.
Olen mõnikord üritanud mõne ettekandja või müüjaga suhtlemist alustada selliselt:
"Tere. Kuidas läheb?"
Vastuseks on mõistmatu pilk: Mida see veel tahab, eks ole. Purjus või muidu imelik.:
"Mida teile?"
Oeh.
Eks see ole muidugi ka viimase vene-aja pärandus, mil teenindajad ülbitsesid ja kliendid pidid olema vaibamustrist madalamad. Taksojuht või šveitser oli "peremees", kes sinu peale ülalt alla vaatas. Proletariaadi diktatuur, nagu oligi lubatud.
Praegu on vahel vastupidi. Kliendid ülbitsevad, nõuavad omi õigusi, mängivad kuningat. Keegi pole rahul, kõik süüdistavad kõiki.
Ometi lahendaks paljudel juhtudel pingeid elementaarne viisakus. Kui inimene tunneb, et tema peale mõeldakse, teda mõistetakse, siis võtab ta ka ebameeldivaid teateid vastu palju rahulikumalt.
Ega seda õiget kapitalismi ja euroopalikku kultuuri pole ju meie maal üldse saanud eriti kaua olla. Oma aristokraatiat ammugi mitte. Matsirahvas, teadagi. Häid kombeid pole keegi õpetanud. Eeskuju pole olnud kelleltki võtta.
Nord Streamile ei antud luba teha gaasitoru rajamiseks uuringuid Eesti majandusvetes. Huvitav, kas meie valitsuse äraütlemisteade sisaldas ka vabandusi?
Vene kogukonna jaoks oluline monument viidi kesklinnast ära ja paigaldati kalmistule. Huvitav, kas meie valitsus ka vabandas vene kogukonna ees? Oleks ju võinud lihtsalt öelda: kahju, et nii läks. Vaevalt küll.
Isegi koer oskab tänu avaldada ja andeks paluda.
Vabandamine ei pea ju tingimata tähendama enda süüdi tunnistamist.
Õilsus ja suuremeelsus, andestamine ja eneseohverdus on eestlastele üldse suhteliselt võõrad mõisted, kuskilt kirjandusest ja filmidest ehk loetud-kuuldud. Mingid imelikud vigurid neil aadlikel. Orjadele pole neid ju vaja.
Pigem ikka kättemaks, tigedus, ära panemine, torkamine, solvamine ja mõnitamine.
Õigustusi sinna juurde veel kuhjaga. Et ikka kuidas meid on kiusatud, piinatud, küüditatud, maha surutud ja orjastatud. Oli see vene aeg ja kommude võim nii hull kui tahes, ometi lasti elada ja hingata. Õilsameelne suudab tänada isegi vangivalvurit.
