Hedonismi ülistuseks
Akadeemik Endel Lippmaa esines hiljuti ühes Kuku raadio keskpäevases jutusaates mõtteavaldustega, mis lühidalt kokku võetuna kõlaksid nii: kliimamuutus pole seotud inimkonna majandustegevusega, vaid maakera asendiga päikese suhtes; jutud energiakriisist ei põhine faktidel, sest Kanadas ja Venezuelas on liivakivilademetesse deponeeritud tohutud naftavarud; kütusepuudus on kunstlikult tekitatud, selle põhjus on naftautmistehaste sulgemine; fossiilsete kütuste põletamine elektrienergia tootmiseks peab jätkuma ka tulevikus; kliimakaitsjad ja muud sellised rohelised aktivistid löövad hädakella vaid inimlikust edevusest ning tunnustusvajadusest; Kyoto protokoll on puhas friiklus ja kui on üldse mingi probleem, siis just selles, et Kyoto protokoll lämmatab majandusarengut. Aga muidu on kõik kõige paremas korras.
Laenaks Lippmaad president Bushile. Eestkõnelejaks. Bush tahab Alaska looduspargis hakata naftat puurima, aga Kongressi “lillelapsed” on vastu. Lippmaa teeks neile selgeks, et jääkarude või karibuude väljasuremine on nagunii lähema paari tuhande aasta paratamatus – kas inimene teeb nende kaitseks midagi või ei tee, ei pööra protsessi vastupidiseks. Ja üldse on kõik kõige paremas korras.
Lippmaa meenutab mulle üht teist auväärt akadeemikut – Gustav Naani. Mäletate seda “tiigri seljas ratsutajat”?
Kunagi 70. aastate keskel tegi Naan selgeks, puust ja punase värviga, et eestlaste arv väheneb ligema poole sajandi kestel poole miljonini, aga häda pole sellest miskit, sest esiteks on see paratamatu protsess ja teiseks, mis meil häda elada ka poolemiljonilise rahvana.
Kunagi oli Jumala tahe, siis tuli selle asemele Loodus, nüüd on Paratamatute Protsesside ajastu. Saab siis inimputukas selle kõige vastu?! Ei saa. Järelikult võib ta edasi lasta nagu muiste, sest kellest ei sõltu midagi, sellel pole ka vastutust millegi ees.
Lippmaa praegu ja Naan tookord olid ühiskondlikud psühhoterapeudid. Kui maailma lõpp ja rahvuse väljasuremine on paratamatus, siis kas peab sellest kõigest langema masendusse? Ei pea. Meie masendumine või mittemasendumine ei muuda midagi. Parem mürtsugu siis juba orkester ja lennaku korgid šampanjapudelitelt. Igaüks, kes suudab end oma jala peal pangakontorisse vedada, võtku laenu ja soetagu kinnisvara. Või tarbigu niisama. Nautigem hetke, nagu sisendas hedonismiajastu heeros Kaur Kender kunagi siis, kui ta oli veel noorkirjanik.
Kõrvallaua taga kirjutab peatoimetaja parajasti juhtkirja. Haridusteemalist ja tõsist, paistab mulle tema näoilmest. Kui te olete selle läbi lugenud ja süngeks muutunud, siis rahunege. Keskenduge aisakella tilinale. Varsti saab süüa ning juua. Purjuspäi autorooli keerata. Ajate mõne inimese alla, olgu ta või laps ülekäigurajal, siis mis seals ikka. Me kõik sureme kunagi. Mis seal vahet, kas 50 aastat varem või hiljem.
