Heitlus vee pärast
Kitsaskohaks on vaid mõnede piirkondade ebakvaliteetne kraani-ning kaevuvesi. Nagu ka allikavee liialt kõrge kasumiahne hind paljudes Tallinna vana-ja kesklinna söögi-ja joomaasutustes (15-25 EEK). Lõppude-lõpuks peaks midagigi siin Eesti Vabariigis ka odav olema!
Teisalt ei ole maailma elanikkonnast vähemalt 1,5 miljardil inimesel võimalik juua või tarbida puhast vett. Kindlasti muutub vee küsimus juba lähikümnenditel veelgi akuutsemaks planeedi üha uutes piirkondades.
Põhja-Aafrika, Lähis-ja Kesk-Ida riikides on ta seda aga lausa praegu. Vesi on põhjustanud läbi ajaloo arvukaid relvastatud konflikte selles suures geopoliitilis-majanduslikus regioonis, kuid tulevikus ähvardavad need muutuda sõna otseses mõttes katastroofilisteks, ulatudes kaugele üle kohalike vaenupoolte piiride. Nii ei ole vähemalt 44 miljonil inimesel võimalik tarbida rahuldavalt puhastatud vett ja 96 miljonit on sunnitud leppima haigusi levitava täiesti puhastamata veega. Selle piirkonna maades elab aga ca 5% inimkonnast ning paikneb ainult 0,9% maailma kõikidest veevarudest.
Vähemalt 11 regiooni riiki kannatavad (muidugi erineval määral) veepuuduse käes, nende seas ka naftarikkad Bahrein, Araabia Ühenemiraadid ja Kuveit, aga ka endaga majanduslikult enam-vähem toimetulevad Alžeeria ning Tuneesia; rääkimata elukvaliteedi poolest lootusetutest autsaideritest Jeemenist ja Somaaliast. Aastaks 2025 lisanduvad antud kurvale nimekirjale suure tõenäosusega veel Egiptus, Etioopia, Maroko, Omaan, Süüria ning Liibüa. Viimati mainitud ülirikka naftariigi puhul olgu õpetlikult mainitud: 1965. aastal sai väga paljude teadjainimeste üllatuseks konsessiooni hiiglasliku naftaleiukoha ekspluateerimiseks üks väljaspool Ameerika Ühendriike vähetuntud naftakompanii -- "Oxydental Petroleum". Seda juhatas tollal suur nõukogude huvide multimiljonärist lobbist Armand Hammer (1898-1990). Muude argumentide kõrval, nagu näiteks rikkalik salajane altkäemaks vastavatele võtmeisikutele, lubas Hammer omaaegsele Liibüa kuningale Idrisile avastada uus maaalune veeallikas. Ja firma geoloogid leidsidki selle üsna kiiresti! Vesi tähendab sealmail tõesti elu, kõige otsesemas tähenduses.
Lähis-Ida territoriaalsetest väikeriikidest on magevee vähesus juba eriti tajutav Iisraelis ja Jordaanias. Kui tööstuse ja põllumajanduse arengu tempo, nagu ka elanikkonna juurdekasv jäävad lähitulevikus ligikaudu senisele tasemele, siis hiljemalt 20-30 aasta pärast hakatakse kogu nende maade magevett tarbima eranditult joogiveena. Põllumajandusel tuleb leppida sel juhul puhastatud heitvetega, tööstusel aga tuleb üle minna suhteliselt kallile magestatud mereveele. Muide, Iisraelis kavandatakse juba hulk aastaid spetsiaalse magevee torujuhtme ehitamist Türgist, kus erinevalt teistest selle piirkonna riikidest, ei ole magevee puudust ( loomulikult keskmises läbilõikes). Tõsi küll, puhastatud heitvete kasutamist saab praktiseerida ainult piiratud ulatuses, kuna eksisteerib pinnase ning maaaluste veeallikate mineraalsooladega saastamise oht.
Lähis-ja Kesk-Idas on aastakümnete jooksul välja kujunenud kolm tõsist õhu-või isegi konfliktikollet veeressursside jagamisel:
1. Türgi ja Süüria vahel (Tigrise ja Euphrati jõed);
2. Egiptuse, Sudaani ning Etioopia vaidlus Niiluse pärast;
3. Iisraeli, Palestiina Autonoomia ning Jordaania vaheline konflikt Jordaania jõebasseini kasutamise põhimõtete paikapanemise tõttu.
Kõik kolm ülalloetletud probleemide kogumit võivad halvimal juhul eskaleeruda sõjaliseks vastasseisuks. Näiteks sai 1967. aastal Kuuepäevase sõja üheks oluliseks põhjuseks vaidlused Jordani vete pärast. 1955. aastal loodi juudiriigis "Rahvuslik Veemajandamise Kompanii", mis järgnevatel aastatel ehitas Jordanist Negevi kõrbesse igati muljetavaldava veejuhtme. Vastukaaluks alustasid Süüria ja Jordaania konfliktpiirkonnas paiknevate Jarmuki ning Banjase jõgedel omapoolsete tammide püstitamist, sooviga osaliselt muuta nende jõesängi. Kuupäevase sõja kestel purustasid iisraellased pooleliolevad ehitused ning okupeerisid Golani kõrgendikud. Uute alade vallutamine parandas Iisraeli üldist veevarustust.
Raskustest ja sõjalistest kaotustest hoolimata õnnestus ka Jordaanial luua Jarmuki jõebasseini alusel omaenda -- vähemalt ajutiselt -- rahuldavalt toimiv irrigatsioonisüüsteem.
Millised oleksid siis võimalikud regionaalsed veeprobleemi lahendused? Siin asub võtmepositsioonil just nimelt Türgi, näiteks plaanitakse rajada Seyhanist spetsiaalne veejuhe Saudi Araabiasse, Kuveiti ja Araabia Ühendemiraatidesse. Tõsi küll, projekt on takerdunud poliitiliste erimeelsuste taha. Eks tulevik näitab.
Aastakümnete eest arvas Jordaania kuningas Hussein, et ainus põhjus, mis võib tema maa tõugata sõtta Iisraeliga, on vesi. Sarnasel seisukohal oli ka omaaegne egiptlasest ÜRO peasekretär Boutros Boutros Ghali, kelle meelest puhkeb järgmine sõda Lähis-Idas vee pärast. Loodan, et seda siiski ei juhtu.
