Kuid salajane allikas otsustas vaikida. Mõnda aega. Siis: „Ei. Seekord on meil tõendeid, et Jesus oli tõepoolest portugallane. Ja meie mõtlesime, et sa võid meid võib-olla aidata, sest sa elad Tallinnas. Kes teab, võib-olla saame esikaaneuudise..."

Need on tundlikud teemad. Väga tundlikud. Ma mäletan siiani, kuidas ma 1996. aastal alustasin oma karjääri kaitse-temaatika reporterina Portugali ühes suuremas päevalehes "Público". Kahjuks oli eelmisel sellel ametipostil töötanud vanemal kolleegil diagnoositud ravimatu vähk ja mul vedas, et sain enda kasutusse tema kontaktid*.

Saatuse keerdkäigud aitasid mul oma karjääri alguse kiirendatult läbida: saladuslik-konspiratiivsed õhtusöögid Lissaboni kõige eraldatumates restoranides; ebamugavust tundvad kindralid ootamas uudispommi plahvatust; NATO salastatud info, mida lekitati nii omakasupüüdlikel kui -püüdmatutel motiividel.

Mõnikord muutusid olukorrad liigagi sürrealistlikuks. Kui nüüd, 15 aastat hiljem, paluks mul keegi uuesti barrikaadile asuda... Hmm... Mitte mina...

Ausalt öeldes muutus mu elu pärast seda, kui nemad kirjutasid, et Jesus oli portugallane. Isegi mu isa helistas mulle, kui ta oli hommikusest lehest lugenud pealkirja „Portugali spioon, kes tuli Külmalt Maalt" - John Le Carré ei suudaks paremini. Häguse kirjelduse järgi võiksin ma ise see mees olla.

(Kuid ma siiski pole Jesus.)

Samal ajal hakkas üks mu parimatest Eesti sõpradest (hüüdkem teda „Miss X"-ks) tavatut nalja viskama. See oli hetk, kui märkasin, et need kokkusattumused mulle ei meeldi. „Ära tee minu üle nalja vaid sellepärast, et mu perekonnanimi on Simm, eks? Tõesti, ma võin vanduda, et Hermann Simm ei ole mu sugulane," ütles Miss X.

Kahtlused kestsid paar kuud. Peagi said nemad aru, et ma olen tänapäeval reisikirjanduse, telestsenaariumite ja romaanide kirjutamisest rohkem huvitatud kui NATO tipptaseme saladustest. Õnneks vähenes Portugalist tulevate telefonikõnede arv ja Miss X ei korranud nalja oma perekonnanime ja minu seoste üle.

Siis nad avastasid, et hr. Simmi agent- Jesus - oli tegelikult Vene kodanik, kes suutis endale hankida võltsitud Portugali passi. Ja oligi kõik. Lihtne. Simm ei olnud enam portugallane. Nemad peaksid mulle helistades ettevaatlikumad olema: selles äris on Kremlil häid andeid rohkem kui küll.

Mõnda aega magasin tunduvalt paremini... kuni eelmise laupäevani. Võib olla, et see oli mu enda süü. Kõik ainult sellepärast, et saatsin oma eesti sõbrale süütu nalja: "Hermann Simm is now following you on Twitter!" („Hermannn Simm jälgib nüüd sind Twitteris").

Mind innustasid kaks e-kirja, mis olid potsatanud samal päeval mu e-postkasti: "Edgar Savisaar is now following you on Twitter!" ja "Dalai Lama is now following you on Twitter!"

Ma ei tea, mis juhtus vahepeal, kuid vähem kui 24 tundi hiljem saabus mulle kiri "Hermann Simm is now following you on Twitter!" Ja see oli „päris" e-kiri.

Närviliselt võtsin internetis lahti http://twitter.com/hsimm (hsimm), et teha kindlaks, kas see lühike teade pärineb ikka sealt. Taustatöö oli briljantselt tehtud ja sealt võis saada aimu, et kasutaja hsimm on trellide taga. "Ma tean, mida sa tegid eelmisel suvel", võis lugeda kasutajaprofiili algusest. Asukoht? Tartu. Täpselt see paik, kus Hermann Simm oma karistust kannab. Lõpus olev link juhatas huvilise Kaitseministeeriumi kodulehele. Kahtlemata järjepidev.

Samal ajal, kui ma neid ridu lõpetan, kirjutab hsimm Twitteris ähvarduskirju. „Ma jälgin sind ikkagi, isegi kui sa mind blokeerid" on üks värskemaid teateid temalt. Vähe sellest - ma saan aimu ka tema kahtlasest lähedusest kasutajaga Savisaar.

Avatud sotsiaalsed võrgustikud on ohtlikud. Mõnus lelu ja töövahend Twitter riskib sellega, et läheb spioneerimisest enesest veelgi kaugemale: lihast ja luust inimesed seotakse õelate avataridega.

Ärge seda siiski liiga tõsiselt võtke. See võib kõlada pühaduseteotusena, kuid hsimm on minu jaoks kindel tõend sellest, et eestlaste eneseiroonia võib olla sama kõrgel tasemel kui NATO kõige salastatumad dokumendid. Hsimmist saab sama kuulus Eesti staarike kui Sandra Nurmsalu.

Nagu võib kuulda Tallinna Depeche Mode´i baaris: "It's a question of time..." (See on aja küsimus).


*César Camacho, ajakirjanik, õpetaja.