Hiiglaste lahkumine
Vähem kui kaks aastat tagasi, 14. märtsil 2006 lahkus
president Lennart Meri. Kaksteist päeva hiljem, tol rõskel ja
sombusel ärasaatmise päeval Kaarli kirikus, luges näitleja Aarne
Üksküla ette Jaan Krossi kirjutatud järelehüüde. Kross
ise oli vana sõbra lahkumise juures viibimiseks liiga haige. Eeloleval
laupäeval asub samast kirikust viimsele teekonnale vanameister Jaan Kross
ise. Koos Jaan Krossi lahkumisega lõppes hiiglaste ajajärk Eesti
elus.
See on veider vaikusehetk, mis paneb kõrvus kumisema.
Lahkus üks inimene, kuid kaotus on palju suurem. See on väikese rahva
eripära, mille nii täpselt sõnastas Lennart Meri: Eestile on
kombeks igal alal üks suurmees korraga. Üks Riigimees, üks
Kirjanik, üks Maletaja, üks Laulja, üks Lavastaja, üks
Koorijuht, üks Helilooja... Ja kui nad lahkuvad, siis pole kedagi nende
kohta üle võtmas. Sest need, kes selleks võiksid sobida,
alles kasvavad alusmetsa varjus.
Juba Lennart Meri ja tema
lähemate sõprade lahkumise ajal tekkis tunne, et kui
sõjaeelse põlvkonna suurmehed lahkuvad, siis pole neile
mantlipärijaid näha. Kui hiiglased lahkuvad, siis on nende
mõtete, sõnade ja tegude jäljed nii suured, et keegi ei
suuda neid täita. Järeltulijad võivad küll lahkunute
õlgadele tõusta, kuid mitte neid asendada.
On
väärilisi, kuid nad ei ole veel tõusnud igapäevaelu
ülapoolele. Nad alles kasvavad, nad alles koguvad tarkust ja teadmisi. Ja
selge on vaid see, et hiiglased ei kasva kisklevast koerakarjast, kes
vabaks jäänud koha ümber lõrisevad.
Laenan
Kalev Kesküla sõnu tema järelehüüdest Jaan Krossile
tänases Eesti Ekspressis ja laiendan neid tema väärikatele
põlvkonnakaaslastele: nad olid haritud ja hiilgava
analüütilise mõistusega, meeletult töökad mehed,
silla hoidjad vana ja uue eesti aja vahel. Nad kandsid esimese vabariigi
kombeid, väärtussüsteemi ja aukoodeksit. Mõni neist oli
oma suuruse juures uskumatult tagasihoidlik, mis vaid suurendab imetlust.
On autoriteeti, mis käib kaasas ametikohaga, ja on autoriteeti,
mis käib kaasas inimesega. Nii Lennart Meri kui ka Jaan Krossi puhul
polnud tegelikult oluline, millist formaalset rolli nad parasjagu täitsid,
sest nende mõtte, teo ja sõna kaalukus lähtus neist endist
ja liikus nendega kaasa kõikjale, kus nad ennast ilmutasid. Nende
mõjujõud oli ainult nende endi kätes ja seda ei saanud
poliitilise sekeldamise kaudu ära võtta mingi võim.
Kahju, et Lennart Meri ei jõudnud kirjutada memuaare. Kuigi ta
tavatses küsijatele selle kohta ikka midagi lootusrikast lubada, jäi
tema sadadesse riiulimeetritesse ulatuv isiklik arhiiv raamatuks kirjutamata.
Niimoodi kadus ära üks ajajärk, jätmata suurmehe elust nii
vajalikku omasõnalist kokkuvõtet. Presidendi kantseleiski
Kadriorus on hävitatud Meri-aegset kirjavahetust.
Meie
kõigi õnneks avaldas Jaan Kross 2003. aastal oma elust jutustava
raamatu “Kallid kaasteelised”. Ta lõpetas selle
sõnadega: “Aga kui [-] peaks selguma, et ma seda enam ei
viitsi või ei tule sellega enam toime – pigem, jah, nii –,
siis on käesolevas ja sellega nüüd lõpetatavas
köites kirjutatu – arvesse võttes meie vastava
pinnase-töötluse h õ r e d u s t – ehk ometi mingil
määral fikseerimist väärt.”
Vanameisterlikult barokne sõnakasutus, ometi nii selge mõttega.
Jaan Kross jõudis oma mälestus
te teise osa valmis kirjutada ja seda hoiame raamatuna käes juba
veebruarikuus. Siis jätkame üheskoos, kaasteelistena, rändamist
läbi eesti aja.