Hiina fentanüülikeelu üle pole põhjust rõõmustada
Mart Kalvet on uimastipoliitikavaatleja ja MTÜ LUNEST rahvusvaheliste suhete koordinaator.
Hiljuti vahendas Eesti Ekspress uudist, et Hiina lubab hakata fentanüüli tootmist senisest rangemalt ohjeldama, koos PPA Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juhi Urmet Tambre rõõmust rõkkava kommentaariga („Fentanüüli keelamine teeb politseile rõõmu“, EE 03.04.19). Napis kajastuses on aga tähelepanuta jäetud mitu tegurit, mis annavad alust kommunistliku suurriigi lubaduste siiruses ja kavandatava manöövri tulemuslikkuses sügavalt kahelda.
Richard Cowani sõnastatud keelustamise rusikareegel — mida karmimad seadused, seda kangemad uimastid — on kõigi ajalooliselt luhtunud uimastikeelustamispüüdluste, sh Eesti fentanüülitragöödia peamine põhjus. Mõne aine keelustamise ja keeluseaduste range jõustamise tulemusel võib olla võimalik mõnes piirkonnas põgusalt pakkumist vähendada, ent nõudlus selle tulemusel paraku ei kao, mis annab oportunistlikele tarnijatele oivalise võimaluse tuua turule keelatud aine kontsentreeritumaid ja ohtlikumaid versioone.
Kuivade seaduste kehtimise ajal on salaalkoholi turuosa alati kasvanud, hõlmates põranda all kontrollimata tingimustes toodetud mürgiseid eksperimente; kanepisaadused on keelustamise tingimustes kümnend kümnendi järel üha psühhoaktiivsemaks (ja seega ohtlikumaks) muutunud, jne. Tänava-opioidide turg pole selles osas erand ja Eesti on ilmekas näide rusikareegli kehtimisest. Oleme ainus riik maailmas, kus puudub heroiiniprobleem, kuna opioidsõltuvusega inimesed eelistavad heroiinile märksa kangemaid ja ohtlikumaid sünteetilisi ühendeid, eelkõige fentanüüli ja selle arvukaid analooge.
Hiina kontrollimatu farmaatsiasektor
Hiina farmaatsiatööstus, mis on 1990. aastatest peale tempokalt kasvanud, hõlmab praegu u 5000 nn aktiivsete farmatseutiliste komponentide tootjat ning 400 000 kemikaalide levitajat-tarnijat; aastas toodetakse seal rohkem kui kaks miljonit tonni farmatseutilisi ühendeid, mis teeb Hiinast konkurentsitult suurima ravitoimeliste ainete eksportija maailmas. Seega võib USA riigipea väide, et Hiina toodab ja ekspordib suurema osa USA-s tarvitatavatest fentanüülidest, olla tõsi, ehkki puuduvad vahetud andmed, mis seda hüpoteesi kinnitaksid. Olukorda keerukustab asjaolu, et Hiina keemia- ja farmaatsiasektor on reguleerimisorganitel üle pea kasvanud.
Juba 2007. aastal hindasid tööstusanalüütikud, et vähemalt poole Hiinas tarvitatavast farmatseutikast toodavad sertifitseerimata tootjad, kelle toodangust suurem osa liigub piiri taha. Hiina toidu- ja ravimiamet, mis tööstusele reegleid kehtestab, delegeerib nende jõustamise enamasti provintsi-ametivõimudele, mis on loonud soodsa pinna rikkumistele läbi sõrmede vaatamiseks ja korruptsiooniks. Alarahastatud ja vaid u 2000 inspektorile tööd andev ametkond suutis 2017. aastal inspekteerida 15 narkootiliste või psühhotroopsete ainete või nende lähteainete tootjat, kellest vaid kolme käitlemis-, transpordi- jm reeglite rikkumise eest karistati.
Õhupalliefekt
Selliste asjaolude valguses ei tundu Hiina vastutulek USA nõudmistele eriti siiras; pigem on tegu poliitiliselt motiveeritud kaubandussõja ühe osapoole potjomkinliku katsega „head nägu“ teha, s.t leida vastasega ühist keelt vähemalt ühes küsimuses. Aga isegi see, kui Hiina oma fentanüülikraanid kinni suudaks keerata, ei tähendaks, et fentanüüliturg USA-s (või Eestis) kokku kuivab. Karmi narkopoliitika pooldajad eelistavad nimelt unustada „õhupalliefekti“ — globaalse uimastituru kohanemisvõime, tänu millele kolib tootmine jõustamispüüdluste võimendamisel lihtsalt mujale. Heaks näiteks on kokatööstus, mis pärast jõulisi hävitamiskatseid 1990. aastatel Peruus ja Boliivias kolis üle Kolumbiasse.
USA Alabama ülikooli jt teadusasutuste äsja ilmunud analüüs näitab ilmekalt, kuidas valitsuste kassi-hiire-mäng kokamaffiaga on pressinud narkotootmise üha laienevale territooriumile — kui 1996. aastal piirdus kokaiini tootjate ja salakaubitsejate tegevuspiirkond Lõuna-Ameerikas viie miljoni ruutkilomeetriga, siis 2017. aastaks oli see jõustamispingutuste survel levinud juba 18 miljonile ruutkilomeetrile. Pidagem meeles, et kokapõõsas kasvab hästi siiski vaid ühes maailmajaos. Odavatest ja kõikjaldastest prekursorainetest fentanüüli ja selle analooge tootvatel narkomogulitel sellist piirangut ei ole, mistõttu fentanüüli-õhupalliefekti tagajärjed on ettearvamatumad.
Ekspertide osutusel võtab Hiina tootmiskoormuse — kui see üldse kusagile kaduma peaks — tõenäoliselt enda kanda India, mille kasvavat keemia- ja farmaatsiasektorit reguleeritakse sama saamatult kui Hiinas. Juba praegu varustab India sünteetilise opioidi tramadooliga Aafrika ja Aasia uimastiturgusid; mullu sügisel teatasid sealsed ametivõimud esimese fentanüülilabori vahelevõtmisest.
Eesti vajab tõenduspõhist narkopoliitikat
Mida tähendab see kõik Eesti opioidisõltlaste ja politseitöötajate jaoks? Paremal juhul mitte midagi — fentanüül ja selle kangemad-ohtlikumad analoogid leiavad edaspidi tee Eestisse, nagu siiamaani, rikastades kurjategijaid, tekitades lõpmatut tööd narkopolitseile ning sandistades ja tappes sõltuvushäirelisi tarvitajaid. Halvemal juhul kergitab Hiina sanktsioonidele järgnev lühiajaline turukaos ohtralt uusi ja kogenematuid tarnijaid sünnitades meie vahepeal märkimisväärselt langenud, ent siiski Euroopa tipus püsiva uimastisuremusnäitaja enneolematutesse kõrgustesse.
Eesti Politsei agarast tööst hoolimata pole uimastiprobleem Eestist kusagile kadunud, mida kinnitavad ka kahjude vähendamise MTÜ Convictus algatusel ning Tervise Arengu Instituudi, MTÜ Pealinna Abikeskus, MTÜ LUNEST, Kristiine ja Nõmme linnavalitsuste, Eesti Haigekassa, Tööinspektsiooni ja vabatahtlike poolt eile, 3. aprillil Tallinna tänavatelt paari tunni jooksul korjatud ligi 700 kasutatud süstalt.
Selle kriisi lahendus ei peitu seaduste ja jõustamispüüdluste karmistamises, vaid mõistuspärases panustamises tõenduspõhistesse meetmetesse — uimastiennetusse, võõrutus- ja rehabilitatsiooniteenustesse, asendusravisse ning uimastikahjude vähendamisse. Päev enne seda, kui Eesti Ekspress Hiina lubadustest kirjutas, võttis Helsinki linnavalitsus vastu otsuse toetada uimastite ohutuma tarvitamise ja testimise kabineti asutamist. Usun, et meil on vaja õppida ja eeskuju võtta just sellistest lahendustest, mis mujal maailmas soovitud tulemusi annavad, mitte joonduda kahepalgeliste suurriikide uimastisõja karmistamisele kutsuvate retooriliste tünnikõmistamiste järgi, eriti kui teame, et keelustamine pole mitte kunagi mitte kusagil uimastiprobleeme lahendanud, vaid ainult võimendanud.
