Mul meenub, et kunagi tegi siinsele spordirahvale ketse ja tenniseid „Põhjala" nimeline ettevõte. Oleks "Põhjala "alles, oleks meil ketsid, mis nii sisult kui vormilt täiesti kodumaised. Nii muster kui kets. Äkki ka kvaliteetsemad.

Saan aru, et massikauba ja madala hinna osas me hiinlastega pikalt võidu ei jookse. Ent 500 kroonise rahvusmustritega tenniste osas oleksime konkurentsis. On ju?

Muidugi, tegelikult on küsimus lõpuks ju selles, et seda „Põhjalat", mis neid ketse võinuks toota, pole ammu olemas. Kahju.

Eks, jah, me võime siin rääkida majanduse mõttest, kasumist ja tasuvusest ning päris kindlasti mõjub mu jutt omamaisest tootmisest kasutu irinana.

Kuid, kui mõelda, et ses majas, kus pesitseb täna Ekspressi toimetus, tehti nõuka-ajal muu salajase(ja ilmselt militaarse) kõrval ka suurpäraseid kõlareid. Selliseid, mida melomaanid ikka ostaksid. Tähendab, kusagil on inimesed, kel on oskusteava, kuidas teha kvaliteeti. Mis teevad nad nüüd?

Narvas on suurem osa Kreenholmi inimesi tööta. Ma ei ütle, et head eestimaist kangast ja tooteid peaks valmistama neis tsaariaegsetes hoonetes. Sedal poleks vast otstarbekas. Need efektsed punatellisest hooned sobivad, tõepoolest, paremini ehk kinnisvara-arenduseks Euroopa Liidu idapiiril vaatega Venemaale. Ent tuhandeid tööta naisi, kel ketrustöö peensused teada, võiks rakendada ikka. Teha üks korralik kangatehas Narva. Hiinlased, ütlete, ei lase. Või täpsemalt nende odav kaup. Aga äkki on taas aeg, mil hinnatakse omamaist? Ollakse ehk nõus oma eest rohkem maksmagi? Kvaliteet ja omamaisus, ma vahel loodan nii, on viimasel ajal märksõnadeks. Kestku see kangas, mille kallimalt ostad, parem kauem.

Kuulge, me oleme ju suusarahvas, aga ei toodagi suuski. Saan aru, et tipptegijate suuski teevad kaugete maade võimsad tegijad, ent rahvasuusad - mäletate Tallinna tehase plastikuid või armsaid Visu suuski - võiks olla omamaised.

Ma saan aru, et nii Moe kui Rakvere piiritustehas on nii tehnoloogiliselt kui moraalselt vananenud, ent on ikkagi kurb, et see pits viina, mida vahel võtad, on tehtud saksa või ameerika päritolu piiritusest. Viin võiks ju ometigi olla oma piiritusest nagu ta seda viimased 500 aastat on olnud.

Vahel, kui sõidan mööda majast, kus asub TV3. Seal tehti vanasti rulluiske ja tavalisi uiske. Selle ettevõtte nimi oli Salvo. Platsmassist Salvo kelk oli üks pärisosa mu lapsepõlve talvedest. Möödunud talvel ostsin oma lastele mingid Itaalia firma kelgud, mis, ma arvan, on tehtud ikka Hiinas. Miks ei võiks neil olla omamaine kelk?

Kunagi rääkis taksojuht, kellega sageli sõitma juhtun, kuidas ta aastakümneid varem töötas Dvigatelis. Tegi miskeid juppe Vene tuumajaamadele. Väga peen töö, väga kõvad mehed olid seal tööl. Kus on need mehed nüüd? Sõidavad nad kõik taksot? On`s Dvigatelis veel miskit tegevust või majutab ta üksnes Jeti jäähalli?

Kuulge, kas keegi mäletab, kui oluline ja tähtis oli omada Linda nn „torukotti". Linda asemel on meil ärikvartal.

Tartu tossud, mu esimesed tossud - need esimesi, vanema mudeli tosse kannaks ma praegugi, kui oleks neid võimalik osta. Selliseid enam ei teha.

Kas Lorupi tehas ikka tegutseb, ma mõtlen seda klaasitehast, mil varem oli nimeks Tarbeklaas. Vähemasti mõtlen sellele, kui kaubanduskeskuses takseerin Luminarci klaasi. Miks ei võiks olla isikupärased kohalikud klaasid, purgid ja vaasid seal letis.

Aga vanadel-vandel pükstel, mis olid osaks mu vanaisa rätsepaülikonnast on ees Kunstsarve tehase nööp. Pole kunstsarve tehastki enam. Ega tema järglast Polümeerigi vist. Või kui on alles, siis nööpe ta ei tee.

Eks ma saan aru, et üleilmne majandus ja kapitalism on see, mis me elust omamaised asjad on viinud. Asju tehakse seal, kus odavam. Ikka nii.

Kuid kuidagi kahju on, et meile omaks on jäänud vaid need toredad mustrid, mis ebakvaliteetseid Hiina ketse kaunistavad. Aga kusagil on inimesed, kes tegid või teavad, kuidas teha omamaiseid asju.