Hiljuti tõstis hindu restoran Vapiano. Seda märkasid kõik Tallinna kesklinnas käijad, sest suurel reklaamtahvlil Foorumi keskuse küljes asendus kiri “Pasta ja pizza alates 50 EEK” kirjaga “alates 4 EUR/62,59 EEK”.

Kaubamajas käies sirutasin käe välja, et võtta karp Anthon Bergi biskviite, aga ei, seekord jätsin nad riiulile, sest mul viskas üle, et hind oli kerkinult 72 kroonilt 84 peale.

Minu kodus töötavad pliit ja veeboiler gaasiga. Eesti Gaas teatas teisipäeval, et tõstab eratarbijatele hinda 17 protsendi võrra. Kevadel oli ta juba hinda tõstnud.

Möödunud nädalal nägin “rõõmu” Hans H. Luige silmis, kelle trükikojas töötavad masinad elektriga. Nimelt peavad suurettevõtted ostma elektrit vabaturult, keskmine börsihind tõusis aga rekordkõrgele tasemele 44,9 €/MWh.

Eesti Energia vastav pressiteade kandis eriti totrat pealkirja: “Kuumad ilmad tõid kuumad hinnad”. Mis sest, et keset suvelõõska peaks nõudlus olema eriti väike (kes kütab praegu? kes põletab lampe?) ning hind madalam kui muru. Aga ainult tõeline tumba ei oska hinnatõusu põhjendada. Kohe ilmuski välja jutt, et ülikõrgete hindade põhjusteks olid Vene-Soome kaabli hädad ning tootmise katkestus Loviisa tuumajaamas.

Ja sel esmaspäeval tuli uudis uuest rekordist: 64,5 €/MWh. Nädalane kasv oli “kõigest” 44 protsenti...

Hinnad tõusevad kõikjal meie ümber. Minu arust kasutavad ettevõtjad jõhkralt ära poliitikute-analüütikute juttu, et masu hakkab läbi saama, ja püüavad esimesel võimalusel hindadele juurde keevitada. Meedia võiks edaspidi kajastada räigemaid hinnatõuse rubriigis “Hädad ja õnnetused” koos tulekahjude, liiklusavariide, uppumissurmade, varguste ja muu säärasega.

Ning Eesti Pank ei saa oma tööga hakkama. Sest keskpanga ametlikuks missiooniks, tema peamiseks ülesandeks on tagada hinnastabiilsus Eestis.

Krooni kurss euro suhtes on olnud tõesti kindel, kuid mitte kaupade suhtes. Buumi ajal kasvas tarbijahinnaindeks (THI) isegi üle kümne protsendi aastas.

Mullu oli indeksi väärtus küll -0,1 protsenti, kuid samal ajal kahanesid eestlaste palgad ehk sisuliselt muutusid kaubad meie jaoks ikkagi kallimaks. Hinnastabiilsusest polnud juttugi.

Võite nüüd küsida, et mida ma siin kroonist heietan, kui varsti läheme üle eurole.

Kuid mis on ühisraha eesmärk? Euroopa Komisjoni reklaamtrükis “Kuidas euro meie kõigile kasu toob?” alustab euro eeliste loetelu järgmiselt: stabiilne raha, madal inflatsioon ja madalad intressimäärad, hindade läbipaistvus...

Seal on ka lõik: “1970ndatel ja 1980ndatel oli inflatsioon paljudes liikmesriikides väga kõrge, kohati 20 protsenti ja enamgi. Kui hakati valmistuma euro kasutuselevõtuks, langes inflatsioon ning on euro käibeletulekust saadik püsinud euroalal kahe protsendi ringis. Madal ja stabiilne inflatsioon on kasuks kõigile.”

Kas usute, et euro peatab meil hinnatõusu?

Viimane uudis Eesti THI aastakasvu kohta oli +3,5 protsenti...

Sulev Vedler,
peatoimetaja asetäitja
(Priit Hõbemägi on suvepuhkusel.)