Mõne sammu on ta must ikka ees olnud. Ma ei mõtle küll eelkõige neid mõnda aastat, mis ta must varem sündis. Aga päris tähtsusetu see ka pole, et tema siis juba Tartus kunstnike majas klaveri all istus ja kõik, mida Pallase kunstnikud omavahel rääkisid, kõrvataha pani, kui mina alles, vits peos, hanekarjas käisin.

Usun, et just seal klaveri all pikenes Indreku elu põlvkonna või paarigi võrra ettepoole, nii et ta oskab rääkida aastaid enne oma sündimist juhtunud lugusid viisil, mis ei jäta võimalust kahelda - ta on seda oma silmaga näinud.

Aga näiteks luuletamine. Indrek on kirjutanud sadu luuletusi, mina ainult ühe ja seegi on n-ö pühendatud Hirvele. Mulle meeldibki mõelda, et mu tutvus Indrekuga sai alguse kaheksakümnendate lõpul Stockholmi vanalinnas luuletaja Kalju Lepiku tütre Aino ja tema mehe Jorma pool vannis, kus vedeldes ja Loomingut lugedes ma Hirve luuletustele sattusin ja üks neist mind sõna otseses mõttes vannist välja ja luuletama ajas. See Indreku luuletus algas sõnadega: mu peegelpilt on pisut pikem must (selle võib leida ka värskest juubelikogumikust "Surmapõletaja" lk 23).

Luuletaja kõneleb ses tekstis vaenlastest, kes elavad ta peas ja ei anna ennast kuidagi kätte. Nii näiksegi ainsaks võimaluseks jäävat, et ".... ühel päeval lõhun kapsa / ja tapan kõik, kes täidavad mu pääd". Kapsa riimub ehthirvelikult võta kõva naps sa - seda viimast soovitab ta "sinna" mahajäävale sõbrale. Usutavasti just nende ridade kaudu tundsin ma end otsesõnu kõnetatuna. Ja panin kirja midagi niisugust:

su luuletused leidsin Loomingust

ja nüüd ma olen lugenud neid vahel

ja tahtnud küsida, et, Indrek, kust

on pähe karand Sul see mõtteahel

et ühel päeval lõhud ära kapsa

ja tapad need, kes täidavad su pääd --

kui oleks jonnitujus laps, sa

kallist mänguasjast nii ju ilma jääd...

Napsi olen ma Indrekuga hiljem võtnud korduvalt, kuid mitte kunagi eesmärgiga ennast täis juua, vaid ikka ja ainult meeldivat vestlust arendada. Või isegi vait olla ja vaadata, kuidas Emajõgi läbi Tartu voolab. Selle asja nimi on olnud "lähme teeme ühe pudeli". Mis tähendab, et me ostame ühe veini ja mitte kunagi midagi sellist, kus hinna ja n-ö kasuteguri suhe oleks parim, nagu kord Ain Kaalepi kirjeldatud õllest ja viinast segatud pätišampusel. Seetõttu on Indrekuga turvaline juua, pole hirmu, et asi labaseks läheks või tülli pööraks.

Hirve hindavale suhtumisele veinisse viitab ka tema n-ö kolmas pensionisammas ehk 3000 klaasi veini vanaisa tsaariaegse portselanserviisi vastu - just sellise tehingu sõlmis Indrek ühes Tartu söögikohas. Iseloomulik on ka, et ta ei tea, palju sellest juba joodud ja palju alles on. Kui kõrtsiomanik oleks tark mees, ei kuivaks see allikas iialgi ja Hirv saaks selle pärandada oma pojale.

Hirv on mulle ikka natuke Hindreyd meenutanud ja mitte ainult seepärast, et mõlem al Pariisiga eriline (mõlemad on seal nälginud) suhe on. Näiteks on Jaan Undusk, küll Tuglasest kirjutades, omistanud Hindreyle joone, mis iseloomustavat iga härrasmeest - seega ka Hirve: nimelt ei madaldu ükski härrasmees sellise üldistuseni nagu: "Kõik naised on..." - sellised siis või teistsugused. Sest härrasmees esiteks teab ja teiseks võib seda ka oma kogemustele tuginedes kinnitada, et ei ole olemas kaht ühesugust naist ja seega on võimalik öelda ainult: "Marta on....." või "Lulu on.....".

Härrasmehele on kombeks üks südamedaam korraga - aga selle-eest siis ka täie pühendumuse ja andumusega - kuni abiellumiseni välja.

Kindlasti on Hirv ka isamaaline mees, aga mitte lamedalt sinimustvalge, vaid näiteks põuasinine-fuugamust-pärlhall (need on Hirve luulekogude pealkirjad). Eks see ole kunstniku peenenenud (värvi)taju ja luuletaja (sõna)tundlikkus, mis viimases kogus Hirve kirjutama paneb:

Viiskümmend aastat

peidupaikades

vabadust oodanud

lipud

on äkki tuhkhallid

(lk 123).

Aga see selleks. Kui väga hulluks läheb, eks siis tule jälle "kapsalõhkumise" võimaluse peale mõtlema hakata. Seni aga ei lakka ma imestamast, et kui mõni mees luuletab, nagu sõltuks sellest ta elu, siis teine oskab elada, nagu kirjutaks luuletust - elegantselt, kergelt, pingutamata. Vähemalt näiliselt. Nagu härrasmees. Sellise sõber on hea olla.