Kui kunagi võttis pool meie parlamenti tungivalt sõna tšetšeenide arutu hävitamise, Tšetšeenia sõja, venelaste terrori kohta sealsete tsiviilelanike kallal, siis praegu valitseb Toompeal sulnis vaikus. Ainult Andres Herkel liipab ringi ning üritab jätta muljet, justkui hakataks kohe-kohe looma grupikest, kes tegeleb inimõigustega Tšetšeenias. Herkel välja arvata, pannakse praegu toime kurjakuulutavat ignorantsust.

Miks sellele tähelepanu pöörata? Aga kulla inimesed, sisuliselt oleme me olnud tšetšeenidega samas seisus (küll ilma sõjata) ja oht ähvardab Vene poolt edasi. Pole sugugi arukas pükse puhtaks kloppida ning teha nägu, justkui ei puutuks Moskva toimetamised teiste väikerahvaste kallal meie kapsaaeda. Puutuvad küll. Ajalugu on hea õpetaja, kui tõesti õppida tahad, aga kohutav vaenlane, kui selle unustad. Ja veidi nukker on vaadata, kui kiirelt on näiteks enamus Baltikumist kasvatanud endale lõua alla ülbed lotid (eriti peale NATO ja EL-iga liitumist) ning ei taha teatud ebamugavatest teemadest midagi kuulda.

Osalt tuleb see euroopaliidulikust diskursusest: meil siin Tšetšeeniast ei räägita, sest eks ole see ju Vene siseasi - nagu Moskva pidevalt mainib.

Teiseks on probleem liiga keeruline, et sellega üldse tegeleda. Las jagelevad ise.

Kolmandaks on tšetšeenide ja nende tegevuse kohta kasutatud ju sõna, mis kogu maailmale värinad peale ajab - terrorism. A äkki ongi terroristid? Kuidas sa terroristist normaalselt räägid?

Härrad Piip, Sigar ja Ratastool

Tihtipeale juhtub maailmas see, mida endale küll ei sooviks - olles täiesti normaalse rahvakilluna võitluses täiesti normaalse asja, see on iseseisvuse eest, tõmbab muu ilm sulle vaikselt vee peale. Eriti eilsed kaaskannatajad. Tõenäoliselt vaikselt lootes, et endaga enam kunagi nii ei juhtu. Ei maksa vist meelde tuletada, aga siiski: lugedes vanema generatsiooni pealesõjaaegseid päevikuid, paiskub sealt vastu jõuetut nördimust. Nördimust, et rootslased andsid 1946. aastal Nõukogude Liidule välja saksa sõjaväes teeninud eestlasi (Soome väljaandmistest pole mõtet rääkidagi!), et Jalta konverentsil jagasid härrad Piip, Sigar ja Ratastool (Stalin, Churchill ja Roosevelt - toim.) maailma niimoodi, et meid poleks nagu olnudki, rääkimata naiivsest lootusest, et „inglased ikkagi tulevad..."

Meil on küll esindamata rahvaste organisatsioon, ent ei ole julgust vähemalt ühel päeval aastas mõista hukka Venelaste poolt Tšetšeenias elluviidav poliitika - saamata aru, et see Kaukaasia riigike on vene sõjarditele ja poliitikutele peale kõige muu ka ideaalne katseklaas. Kui maailm Tšetšeenia õudustega harjub, kui võetakse vaikimisi omaks müüt „terroristidest", on järgmise kaardi laudalajatamine tunduvalt lihtsam. Lisaks tõik, et miskipärast oleme justkui leppinud (kui asi muidugi ennast ei puuduta!): väikerahva asi on kõigepealt lakkuda haavu ja siis lakkuda panni. Kaukaasia on teadlasele tõeline kultuurikonserv - siin elavaid rahvaid on raske üles lugeda, rääkimata juba vaidlustest teemal, ons mõni rahvakildudest eraldi keel või kuulub murdekeelde.

Ent kindlasti elab siin tihedalt koos erinevamaid rahvaid kui kusagil mujal: abasiinid Suur-Kaukasuses, agulid Kagu-Dagestani kõrgmäestikus, avahhid ja andid Dagestani loodeosas, artšid Lõuna-Dagestanis, batsid Loode-Gruusias, buduhhid Kaukaasia eriti rasketes piirkondades (Üle 2000 meetri merepinnast), didod Dagestanis, hinalugid Kaukasuse peaaheliku idaosas, karatid Dagestanis, krõzid Aserbaidžaanis, mägijuudid, nogaid Tšetšeenias ja Inguššias, taatlased Taga-Kaukaasias, tabassaraanid Hivi rajoonis, talõšid Aserbaidžaanis, tindid Loode-Dagestanis, truhmeenid Põhja-Kaukaasias, tsahurid Samuri jõe ülemjooksul, udi rahvas, mida peeetakse Kaukaasia rahvaste seas üheks vanimaks ja mainitakse juba antiikautorite teostes (nt Herodotos) jne jne.

Matsikari ja iseseisvus 

Nii on ka Tšetšeenias eri kultuuri ja rahvusgruppide kontsentraat tihe, paljud vähemad keeled on ka aja jooksul välja surnud. Mul on Venes tuttavaid, kes kordavad järjekindlalt: aga tšetšeenidele pole iseseisvust vaja. Nad ei oska sellega ju midagi peale hakata. Ütlejateks, sealjuures, targad, lugupeetud ning muidu intelligentsed inimesed. Ent meenutagem meie riigi algust. Muuhulgas oli säärast suhtumist Euroopas ka vastselt valmispätsitud Eesti vabariiki - suuremad eurovennad ei saanud tükk aega pihta, mida sihuke matsikari iseseisvusega peale hakkab. Ja nii, olgem ausad, võeti eestlasi tõsisemalt sugugi mitte seepärast, et meis eraldi „kultuurat" nähti või humanistlikult aru saadi ka väikese rahva enesekorraldamise tahtest, vaid pelgalt seetõttu, et Eesti moodustas hea puhvri võimuletulnud kommarite vastu ning takistas nende edasiliikumist Vabadussõjas. Eesti suhtes on Euroopa diskursus (ma siiralt loodan!) muutunud.

Tšetšeenia suhtes etendame me aga samasugust ülbet „kultuurrahvast" (kel targematki teha) nagu kunagi Euroopa meie suhtes etendas. Tasuks õppust võtta. Sest - käsi südamele, oleme me kindlad, et meid endidki uuesti maha ei mängita, kui uues Jaltas kohtuvad uued härrad Piip, Ratastool ja Sigar? Egas keegi seda täna ei usu, ent ajalugu - nagu öeldud - on hea õpetaja. Sestap hoian tõesti pöialt, et Herkeli-sugused inimesed suudavad meie võimukoridorides ka Tšetšeenia teema tulevikus üleval hoida. Ning ei lase ülbeks muutuval väikerahval unustada võimalusi, mis maailmas varitsevad. Rääkimata mõttest, et ehk muutub ka väikerahva vaba riik tõesti ühel päeval nii elementaarseks, et sellest enam mööda ei vaadata.