Margit Kuus Foto: Vallo Kruuser

Oli aeg, mil esemeid oli majapidamises märksa vähem kui praegu ja nad ei olnud ülemäära keerulise ehitusega. Mõistus käis neist enamasti üle, asju sai lahti võtta ja uuesti kokku panna. Mõnda masinavärki pidigi vaid natukene puhastama või õlitama, et need uuesti tööle hakkaksid. Kellad näiteks on enamasti elektroonilised, need pole ette nähtud lahti võtmiseks. Selle tulemusel me ei tunne enam oma asjade hingeelu. Paneme need aga nupust või puldist käima ja kui ekraanile ilmub kiri „ERROR“, siis tõmbame juhtme seinast välja. Asjade parandamine, mida meie vanavanavanemad, vanavanemad ja ka vanemad pidasid iseenesest mõistetavaks, on nüüd sattunud väljasuremise ohtu. Mõni küll parandab pead, teine tervist, kolmas maailma. Hea seegi! Esemete puhul aga kinnitatakse nagu ühest suust: ära näe vaeva, lihtsam (odavam, kasulikum, mõistlikum) on uus osta kui parandada!

Mida rohkem on meie ellu tulnud asju, mille hinge me ei tunne, seda vähem näime aru saavat ka inimhinge vajadustest. 

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: