Modernism tähendab mõtteviisi, kus ühiskonda (ja ka selle osi - inimesi ja nende erinevaid kooslusi) ootab ees parem tulevik, mille saavutamise vahendina nähakse tehnoloogia arendamist.

Majanduskriis aga saabus suures osas just tehnoloogiliste võimaluste väärkasutamise kaudu või tõttu. Ma räägin siin USA rämpslaenude edasimüümisega tekitatud rahamullist. Inimestel poleks selles justkui mingit osa.

Ameerika laenuvõtjate ja -andjate ahnuse eest ei saa meid siin tuulepealsel maal vastutavaks pidada. Samas ei puudutaks maailma majanduse halvenemine paljusid nii valusalt, kui puuduks kohustus omada sissetulekut. Selle kohustuse on paljud nüüd raskustesse sattunud inimesed endale ise võtnud laenude ja liisingute kujul. Palkade kasv, mida vaid majandust ühiskonnas oluliseks pidavad liberaalpoliitikud lubasid, pidi jätkuma lõputult. Lõputuna näiva kasvu ajal aga ei olnud kuigi tihti või häälekalt kuulda nüüd laialt levinud tõdemust-vabandust "majandus käib ikka tsükliliselt".

Ilmselt aga ei ole süü mitte ainult poliitikute lubadustes, vaid tavamõistuses sügavalt juurdunud modernistlikus arusaamas, et avaram kodu, võimsam auto või suurem pesumasin on ainuõiged eesmärgid, mis tuleb saavutada nii kiiresti kui võimalik. Sellele selgelt vastanduv, mõõdukat tarbimist propageeriv mõtlemine on Eestis hakanud küll levima, kuid ei ole (veel?) mõjutanud ühiskonda laiemalt. Siin võib näiteks tuua ökokogukonnad ja kodanikealgatused, nagu Uue Maailma Selts. Inimesed, kes otsivad teisi põhjuseid õnnelik olemiseks kui viimase malli järgne disainividin, leiavad need perekonna, naabruskonna või mõttekaaslastega koostegemises ja -olemises. Selleks pole vaja palju rohkem kui pisut julgust ühiskonna üldisele voolusuunale vastu seista.

Alari Allik esitab värskes Vikerkaares väga lihtsa küsimuse: kas suudaksime elada ka ilma nende hüvedeta, mis meid tänases Eestis ümbritsevad? See küsimus muutub järjest rohkemate inimeste jaoks teoreetilisest kas-küsimusest praktiliseks kuidas-küsimuseks.

Mis juhtub perekonnaga, kellelt pank võtab kodu Tiskres, laenukäendaja auto ja liisingufirma kodutehnika? Ilmselt tõusevad hinda väärtused, mis individuaalse tarbimispöörasuse ajal vähem tähelepanu saavad: inimestevahelised sidemed. Õnnelikele - jah, selle sõna irooniale vaatamata - sõidab järele vanaisa Moskvitš ning alles jäänud mööbel viiakse mõnda tagasihoidlikku maamajja, mille elanikud on juba aastaid harjunud 5000kroonise kuusissetulekuga. Kuid paljud inimesed on ilma sellisest perekondlikust turvavõrgustikust. Nii Ekspress kui ka Õhtuleht kirjutavad enesetappude arvu suurenemisest.

Töökoha kaotust ei korva riigieelarve kärpimine või abipaketid eksportivatele firmadele. Paljud Euroopa riigid teevad suuri jõupingutusi riiklike tellimuste paiskamiseks turule. Näiteks Prantsusmaa valitsus kulutab 1,3 miljardit eurot ülikoolide, kohtute, vanglate ja teiste avalike objektide remontimisele . Eesti valitsuse sellesarnastest programmidest kuulda ei ole.

 

Vajadusele otsustavalt tegeleda peagi 100 000 inimeseni küündiva töötute armeega juhtis tähelepanu Tartu Ülikooli professor Raul Eamets (EPL 17.2.09). Ma pakun, et eeskuju võiks võtta 1930. aastate alguse majanduskriisist. Eesti tolleaegne valitsus pakkus inimestele tööd teedeehituses ja metsahoolduses. Kuid nagu märgib professor Eamets, pelgalt nipet-näpet töödest ei piisa. Seevastu USAs ehitati tolleaegse presidendi järgi nimetatud üks maailma suurimatest ehitistest Hooveri tamm, mille juures rakendati tööle tuhandeid inimesi.

Majanduskriisi ja siinse kirjutise sõnum ei ole tagasi kogukondliku koriluse juurde kutsumine, sest isegi seesama Hooveri tamm teeb kaudselt meie elu lihtsamaks ja mugavamaks. Kuid pausi modernses arengus võib kasutada mõtlemaks, kas tõesti võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju. Kui "kõik masinate abil tehtud saab", siis mida teevad samal ajal inimesed? Tasakaaluni asjade ja inimeste vahel on tükk maad arenguruumi. Seepärast: kus on Eesti valitsuse Hooveri tamm? Õlg õla kõrval näiteks Lasnamäe kiirtrammi mullatöödel higi valades oleks palju aega mõelda sellele, mille poole tegelikult tasub püüelda.