Hukutav upsakus

Alles paar aastat tagasi pidas Eesti rahvas hinge kinni: Tallink ostis ära Soome laevanduse kroonijuveeli Silja ja kuulutas end Läänemere valitsejaks. Osteti aktsiaid, usuti Tallinki tulevikku: seis oli Soome-Eesti sümboolses maavõistluses üks-null, kindlalt Eesti kasuks. Kapitalil on rahvus, ja kuidas veel, kinnitab meile Tallinki stoori.

Täna määrab Tallinki kui Eesti majanduse lipulaeva hämarduvat saatust üha enam sealne organisatsioonikultuur, mitte niivõrd firma majanduspoole kehv seis. See kuidas juhtkond kohtleb oma töötajaid - või see, milline mulje sellest on jäänud avalikkuses - ja kuidas firma suhtleb avalikkusega.

Kuidas seletatakse üldsusele, kelle seas on väikeaktsionäre, juhtkonna käitumist, bojaarilikke prassinguid laeval. Või kuidas vaikitakse.

Tallinki kõikuv maine on täna see kivi, mis veelgi tirib alla firma langustrendis aktsiat. Maine on see, mille põhjal teevad oma valiku kliendid: ka patriootlikum eestlane kõhkleb täna, kas sõita Helsingisse Tallinkiga või mõne teise kaubamärgi laevaga. Kuulda on olnud ohutusnõuete eiramisest kokkuhoiu tõttu - mis võiks reisijatele veel rohkem korda minna?

Ehk ei aimanudki Tallinki juhtkond, et omandades täiesti teistsuguse organisatsioonikultuuriga Silja, ostsid nad Trooja hobuse, kust varem või hiljem hakkab töötajateni jõudma arusaam väärikast kohtlemisest. Küsimus pole ainult Tallinki juhtkonna suhtumises streikijatesse. Tallinki orjatööst juba ennegi siin ja seal on kuulda olnud. Iga eestlase rahvustunnet peaks teadagi riivama fakt, et firma Eesti töötajad saavad vähem palka sama töö eest kui nende soome rahvusest kolleegid samast firmast.

Tallinki töötajatega on tehtud kavalaid 11kuulisi töölepinguid, millega nad jäävad ilma puhkuserahast ja katkeb staaž. Koondatakse tööjõudu ja tahetakse, et 400 inimest teeksid naeratuse saatel ära 450 inimese töö. Vabal ajal ei tohi personal väljuda oma kajutist ja näiteks minna baari. Nii räägivad töötajad. Firmas kasutatakse kuuldavasti kagebiitlikke mõjutusvõtteid vältimaks ametiühingu liikmelisust.

Võib-olla osa reisijaid, kellele nostalgiliselt meeldib Pandi, Hundi ja teiste kauboikapitalistlik 1990. aastate stiil ja suhtumine töötegijatesse, valivad maine põhjal just Tallinki. Tunneta klassierinevust! Siiski näitavad müügitulud ühe reisija kohta, et Tallinki ei kasuta just väga suure rahakotiga kodanikud. Laevareisijatest enamiku moodustavad tavalised inimesed, kel raha loetud ja kellele läheb ka korda see, kuidas koheldakse Eesti meremehi, restoranitöötajaid, laevateenijaid. Paljudel on seal tuttavaid, sest firma on suur ja Eesti väike. (Ja vaba, anonüümne, demokraatlik internet pole ennast ammu nii hästi õigustanud kui nüüd, Tallinki olusid valgustades!)

Viking, mis 1990. aastatel oli võrreldes Siljaga odavlaeva mainega ja kus reisisid Rootsi Soome mustlased ja proled, võidab täna juba Soome ja Rootsi vahelistel liinidel Siljat. Kes oleks seda uskunud kümme-viisteist aastat tagasi, kui Silja oli see tõeline valge laev, kus sagisid klubipintsakutes rootsikeelsed?

Eestis räägitakse täna üha enam töötajaid väärtustavatest firmadest, kus lisaks palgateenimisvõimalusele pakutakse tunnustust ja tööväliseid hüvesid. Väärtustatud töötajad tagavad hea teeninduse ja maine.

Tallinki organisatsioonikultuur kuulub minevikku ja samal kursil jätkates on firma vältimatult karil. See oleks hoop ka eestlaste rahvustundele.