08.08.2008, 00:00
Hukutav upsakus
Alles paar aastat tagasi pidas Eesti rahvas hinge kinni: kui Tallink ostis
ära Soome laevanduse kroonijuveeli Silja ja kuulutas end
Läänemere valitsejaks. Osteti aktsiaid, usuti Tallinki tulevikku:
seis oli Soome-Eesti sümboolses maavõistluses üks-null
kindlalt Eesti kasuks.
Kapitalil on rahvus, ja kuidas veel,
kinnitab meile Tallinki stoori.
Täna määrab Tallinki
kui Eesti majanduse lipulaeva hämarduvat saatust üha enam sealne
organisatsioonikultuur, mitte niivõrd firma majanduspoole kehv seis. See
kuidas juhtkond kohtleb oma töötajaid - või see, milline mulje
sellest on jäänud avalikkuses - ja kuidas firma suhtleb avalikkusega.
Kuidas seletatakse üldsusele, kelle seas on väikeaktsionäre,
juhtkonna käitumist, bojaarilikke prassinguid laeval. Või kuidas
vaikitakse.
Tallinki kõikuv maine on täna
see kivi, mis veelgi tirib alla firma langustrendis aktsiat. Maine on see,
mille põhjal teevad oma valiku kliendid: ka patriootlikum eestlane
kõhkleb täna, kas sõita Helsingisse Tallinkiga või
mõne teise kaubamärgi laevaga. Kuulda on olnud ohutusnõuete
eiramisest kokkuhoiu tõttu ja mis võiks reisijatele veel
rohkem korda minna?
Ehk ei aimanudki Tallinki juhtkond, et omandades
täiesti teistsuguse organisatsioonikultuuriga Silja, ostsid nad
Trooja hobuse, kust varem või hiljem hakkab töötajateni
jõudma arusaam väärikast kohtlemisest. Küsimus pole
ainult Tallinki juhtkonna suhtumises streikijatesse.
Tallinki
orjatööst on olnud kuulda juba ennegi siin ja seal. Iga eestlase
rahvustunnet peaks teadagi riivama fakt, et firma Eesti töötajad
saavad vähem palka sama töö eest kui nende soome rahvusest
kolleegid samast firmast, kes töötavad Silja kaubamärgi all.
Tallinki töötajatega on tehtud kavalaid 11kuulisi
töölepinguid, millega nad jäävad ilma puhkuserahast ja
katkeb staaž. Koondatakse tööjõudu ja tahetakse, et 400
inimest teeksid naeratuse saatel ära 450 inimese töö. Vabal
ajal ei tohi personal väljuda oma kajutist ja näiteks minna
baari. Nii räägivad töötajad. Firmas kasutatakse
kuuldavasti kagebiitlikke mõjutusvõtteid vältimaks
ametiühingu liikmelisust.
Võib-olla osa reisijaid,
kellele nostalgiliselt meeldib Pandi, Hundi ja teiste kauboikapitalistlik 1990.
aastate stiil ja suhtumine töötegijatesse, valivad maine
põhjal just Tallinki. Tunneta klassierinevust! Siiski näitavad
müügitulud ühe reisija kohta, et Tallinki ei kasuta just
väga suure rahakotiga kodanikud. Laevareisijatest enamiku moodustavad
tavalised inimesed, kel raha loetud ja kellele läheb ka korda see, kuidas
koheldakse Eesti meremehi, restoranitöötajaid, laevateenijaid.
Paljudel on seal tuttavaid, sest firma on suur ja Eesti väike.
(Ja vaba, anonüümne, demokraatlik internet pole ennast ammu
nii hästi õigustanud kui nüüd, Tallinki olusid
valgustades!)
Viking, mis 1990. aastatel oli võrreldes
Siljaga odavlaeva mainega ja kus reisisid Rootsi Soome mustlased ja proled,
võidab täna juba Soome ja Rootsi vahelistel liinidel Siljat. Kes
oleks seda uskunud kümme-viisteist aastat tagasi, kui Silja oli see
tõeline valge laev, kus sagisid klubipintsakutes rootsikeelsed?
Eestis räägitakse täna üha enam
töötajaid väärtustavatest firmadest, kus lisaks
palgateenimisvõimalusele pakutakse tunnustust ja
tööväliseid hüvesid. Väärtustatud
töötajad tagavad hea teeninduse ja maine.
Tallinki
organisatsioonikultuu
r kuulub minevikku ja samal kursil jätkates on firma vältimatult
karil. See oleks hoop ka eestlaste rahvustundele.