Hüvasti, relvad!

Olen kaua oodanud, millal mõni kõrgem sõjaväelane tuleb avalikkuse ette jutuga, mida muidu võib kuulda vaid off the record: meie kaitseministeerium nõrgestab teadlikult Eesti riigikaitset. Tänases Ekspressis räägib sellest äsja reservi arvatud brigaadikindral Roosimägi.

Ta pole esimene, kes tuleb kahtlustustega ajakirjanduse veergudele. Esimene oli leitnant Toomas Väli, siis astus areenile kolonelleitnant Leo Kunnas. Nüüd on kindralite aeg. Roosimägi ütleb rängalt, lausa "reljeefselt".

Kaudset kriitikat saab ka vabariigi president.

Loodetavasti näevad kaitseministeerium ning Kadriorg juhtumit positiivselt. Jõuame tasapisi Ameerikale järele. Neil esines poolteist aastat tagasi kindralleitnant Ricardo Sanchez hävitava sõnavõtuga oma maa poliitikute ja tippametnike aadressil. Olles samuti mitte esimene USA sõjaväelane, kes kritiseeris administratsiooni tegevust Iraagi probleemi lahendamisel. Küll aga kõrgeim. Sanchez juhtis Iraaki tunginud vägesid. Ka ­Sanchez pahvatas kõik välja siis, kui ta reservi arvati.

Nagu Ameerika kindralid, ei saa ka Eesti omad lõputult vaikida.

Asjal on laiem ühiskondlik aspekt. Teate kiuslikku küsimust: kui rahvas on võimul, siis kes valitseb riiki? Praegusel hetkel kõlab küsimus nii: kui erakonnad võitlevad üksteisega, siis kes on võimul?

Väide, et Eesti on muutunud ametnike riigiks, pole uus. Ametnike nimesid tavaliselt ei öelda, nende ametikohtasid samuti mitte.

Need kõlavad seoses lõputu hädaldamisega neile osaks saavate palkade ja hüvede pärast. Kui palju kaitseministeeriumi lahkunud kantsler hüvitist sai või milliste soodustustega ta oma inimesed üle puistas, on kolmandajärguline (vabandust kümnete tuhandete lugejate ees, kellele just see ongi esmajärguline). Ühiskondlik huvi peaks olema hoopiski küsimus, milliseid strateegilisi plaane järgib mõni konkreetne ametnikevõrgustik. Plaane, millele pole andnud nõusolekut ükski Riigikogu koosseis ega ükski valitsuskoalitsioon. Ametnikevõrgustik on erakondadeväline. See võib haarata inimesi eri ministeeriumidest ja ametitest. Nad ajavad oma asju vaikselt, avalikult kellegagi konfrontatsiooni astumata. Naeratades. Aga väga visalt, järjekindlalt ning leidlikult. 
Ühel lombitagusel seltskonnal oli eesmärk muuta Iraagis valitsevat režiimi. Tagantjärele on selle sõja vallandamise käiku lugeda huvitavam kui mõnd vandenõuromaani.

Ühel kodumaisel seltskonnal on eesmärk viia Eesti üle palgaarmeele. Ja seegi on hingematvalt huvitavate kombinatsioonidega mäng.

Iraak on nüüd omadega p...s. (See on öeldud meeldetuletuseks lombitaguste kombinaatorite fänniklubile.)
Asjade käiku sekkub mõnikord force ­majeure, mis võib protsesse kiirendada või anda neile ­ootamatu suuna. Praegu on selleks majanduskriis. Võib juhtuda, et tuleval nädalal tehakse ettepanek langetada Eesti kaitsekulutused ühele protsendile. Ma ei näe põhjusi, miks see ei peaks läbi minema. Lõpuks ei saa me palgaarmeed, vaid jääme üldse ilma igasuguse armeeta.

Eeldused selleks on juba loodud.