Hüvastijätt 2007. aastaga
Eesti Vabariigi tähtsaima kokkuvõtte teeb Vabariigi President mõni minut enne aasta täielikku lõppu. Raadio2 saab valitud aasta hiti, kõikvõimalikke TOP´e ja Toplesse valitakse hulgi nii naiste kui meesteajakirjade poolt. Erakonnadki teevad täiesti pointless avaldusi - vaadake kasvõi Reformierakonna poolt sedastatud aasta tippsündmuste jada. (Loe Ekspressi lugu Reformierakonna TOP5 aasta sündmust. Kommenteerib Evelyn Sepp.)
Mida arvaksime, head lugejad, kui mina kuulutaksin täitsa tõsise näoga, et kõik sel aastal sündinud lapsed on minu teene? Naerukoht, kas pole. Kuid eks aasta lõpp olegi ju paljude ootuses eelkõige naljategemise aeg. Naerutamissaateid on lubatud juba telekanaleiski nii palju, et kindlasti paneb nii mõnigi neist nõutult haigutama. Lihtsalt naljategijaid on Eestis tegelikult ikka nii vähe ja need vähesedki nii ülekoormatud, et moona puudusel lihtsalt ei saa kuulipildujast tabavalt tulistada...
Tulin järeldusele, et minu poolt oleks viga lõpetada aasta 2007 veel ühe järjekordse tüütu loeteluga äri-, kultuuri-, poliitika- jne. sündmustest. Sestap kaldun teise äärmusse ja kirjutan iseendast 2007. aastal. Ehkki sedagi on lihtne maitselageduseks ja eneseupitamiseks tõlgendada. Ent lugege siiski ja vaadake, kas leidub samastumisvõimalust. Või eristumist ja mittenõustumist. Kuidas soovite.
Niisiis:
Enne Riigikogu valimisi tutvusin erakondade programmidega ja ahastasin parteiliste „tõotuste" ning „lubaduste" laviini lihtsast ja talumatust ilust. Mõistsin, et umbes kaks kolmandikku kaaskodanikest lähebki nende liimile. Ikkagi palju pappi ja kohe kätte, mõelda vaid! Kuidas see täpsemalt juhtub, selle kohta mitte vähematki silpi. Hääletasin rohelisi, sest mulle meeldivad Strandbergi lootusetud vastutuulelaevad. Lood partei selleks, et üllaid ideid teostada, aga tulemuseks pole mõistagi ideede teostumine, vaid pigem ikka erakondlike struktuuride vohav väljaarendus ja vorst-vorsti vastu poliitika harrastamine. Kuid minu meelest oleks kahju, kui nad poleks üritanud. Üritajatele meeldib mulle alati kaasa elada.
Kokkuvõttes meeldisid mulle valimistulemused sellele vaatamata, et eelpoolviidatud kaks kolmandikku kaaskodanikest hääletasidki täpselt keski ja reformi poolt. Ma ei saa kuidagi väita, et nad tegid seda üksnes lollusest ja pimedast soovist maailma viie (raha)rikkama inimese hulka saada. Oleksin pime, kui ma ei märkaks selles hääletuskäitumises ka inimlikku püüdu ise mingit kasu saada, võimule lähedale jõuda, olla „üks meie hulgast". Meie suur partei meile õnne tõi, nagu õpetas Valgevene „rahvalaul".
Edasi oli väga lihtne, sest rahvas oli rääkinud ja Eesti demokraatia puhul pole mingit põhjust tulemusi kahtluse alla seada. Me oleme nad ametisse valinud, nad teevad oma tehingud ning ametisse saavad kutsutud ja seatud. Andku minna, mina vaatan, et oma asjadega hakkama saaksin. Neist tähtsamad on omakorda perekonnaasjad. Näiteks laste sünnipäevad. Viimasel ajal on nendega üks väike probleem. Vähemalt minu jaoks.
Nimelt on sotsiaalse suhtlemise kohustuse omaks võtnud ka kolmeaastased. Ilmselgelt mitte ilma vanemate suunava toeta, kuid viimane on omakorda sotsiaalsest survestatusest johtuv. Et kuidas ma ikka keelan lapsel külalisi kutsuda. Muidugi ei keela. Ainult et laps kaldub kutsuma neid kohe palju, ikka lasteaiarühma ja kooliklassi täie. Ja siis ei pruugi punt mitte igasse kodusse ära mahtuda, järelikult on esimene lahendus mängutuba. Kas tajute irooniat, kui viieaastane ütleb sünnipäevakutset saades: "Ah, jälle SEE mängutuba, ma olen seal juba kuus korda käinud!" ? Ja nii kõikide Tallinna mängutubade puhul.
Ja see pole üleskutse lastevanematele, et hakakem üksteist kuidagiviisi ületrumpama innovatiivsusega laste sünnipäevade korraldamisel. Pigem võiks ju mõelda, et kas neid ikka peab ilmtingimata sotsiaalse võrgustiku reeglite kohaselt tegema. Lihtsam ja väiksem ei pruugi ju sugugi lapsele halvem olla. Ja lugege kalendermärkmiku abil kokku, mitmetel laste üritustel kolme-, viie- ja seitsmeaastased aasta jooksul käisid. Ja võrrelge seda näiteks 1967. aastaga.
Mõistagi on lastega alati miskeid muresid, kuid rõõme neist on mõõtmatult rohkem. Ise näiteks ei tule niisuguste naljade peale, mida nemad tahes või tahtmata teevad. Vaatasime hiljuti saadet Eri Klasist ning seal oli koht, kus üks Soome muusik rääkis esmakohtumisest Eri Klasiga. Viimane oli Tallinna sadamas laulnud mingit Soome TV reklaamlaulu ja „sellega võlus ta kõik meie koori naised ära", lõpetas soomlanna oma jutu.
Lastele on kõikide naiste äravõlumine ainult ühtmoodi mõistetav: „Kas see Klas on ka trikimees? Kuidas ta suutis kõik naised minema võluda?" Ja sellest johtuvalt kõikidele lugejatele hääd vana aasta lõppu ning ilusat uut aastat! Ja proovige lastele seletada, et naise äravõlumine ja minemavõlumine ei ole üks ja sama asi...
