"I believe", mitte "Scientific evidence..."?
Tärganud vaidlusel teaduse valikulisest kasutamisest ja teadlaste usaldusväärsusest (Eiki Berg, Jaak Aaviksoo) on head potentsiaali kasvada Eesti asja ka tegelikult edendavaks protsessiks. Sest ehkki minu meelest teaduse ja selle õpetamise tase pole Eestis laiduväärne, on justnimelt sotsiaalteaduse maine ühiskonna silmis hetkel negatiivne. Kui meenutada hiljutisi presidendi kärajaid Pärnus, siis alustasid paljud sotsiaalteadlased oma ettekandeid viidetega iseenda marginaalsusele, põlatusele ja tõrjutusele.
Ometigi on juba Auguste Comte`i teaduste gradatsioonis (matemaatika, astronoomia, füüsika, keemia, bioloogia, sotsiaalteadused) meie poolt põlu alla seatud uurimisvaldkond kõige tähtsamaks tõstetud. Tõsi küll, Comte kirjutab, et paraku pole just sotsioloogia veel positiivse teaduse tasemele tõusnud, mistõttu sotsioloogiat sellisena alles tuleb luua. Kuid need mõtted pandi kirja 180 aastat tagasi - aega arenguks on ikka olnud. Isegi kui arvame nõukogude okupatsiooniaastad sotsiaalteaduste seisukohast täiesti nulliks, (mis mõneski mõttes oleks ülekohtune), jääb Eesti sotsiaalteaduste puhul nukker küsimus: milles on asi?
Eiki Bergi artikkel lõppeb nukker-iroonilise tõdemusega, et IRL küll võitleb teadusele tehtavate kulutuste suurendamise eest riigieelarves, kuid ilmselt vaid seetõttu, et „valitsusele vajalikke" teadmisi osta.
Sotsiaalteaduste hulka kuuluvad Tartu Ülikooli mõistes ajakirjandus ja kommunikatsioon, politoloogia, psühholoogia, avalik haldus ning käitumis- ja terviseteadus, traditsioonilist sotsioloogiat uuritakse ja õpetatakse vastavat nime kandvas instituudis (lühend. SOSS). TÜ kodulehel leiduvad ka kõik selle instituudi teadurid ja töötajad, kellest mitte ükski ei ole allakirjutanud kevadisele sotsiaalteadlaste appikarjele pronkssõduri asjus. Kuid just see dokument on ilmselgelt võimaldanud teadlaste arvamust poliitikas segi ajada teadlaste teadustöö tulemustega ning omakorda teinud murelikuks Eiki Bergi. Et valitsuse poliitikaga mittesobivaid seisukohti on justkui ebateaduslike argumentidega naeruvääristada püütud. Vabameelsed vaated lihtsalt ei sobivat meie ühiskonda.
Mäletan, et nõukogude ajal püüdsin naljaga pooleks oma toonaste õppejõududega ajaloo olemuse üle vaielda, püstitades teesi, et ajalugu pole teadus, vaid lihtsalt üks ilukirjanduse vorm, millel oma žanrireeglid nagu näiteks sonetilgi. Need olid huvitavad väitlused, milles mina küll peale ei jäänud, aga jõuti ühisele arusaamale, et ajaloo kui teaduse mainet määrivad ülimal määral need, kes tões ja vaimus ja teaduse lippu kandes üritavad tõestada, et näiteks Vabadussõda pole iialgi toimunud. Peeti ju kõigest kodusõda kodanluse ja töörahva vahel. Sihuke oli nõukogude võimu tellimus, nukuvalitsusele sobimatud vabameelsed vaated ei leidnud avaldamistki. Nii et Eiki Bergi kurtmist tuleks vaadelda ka ajateljel ja märgata, et võrreldes kahekümne aasta taguse ajaga elavad tänased vabameelsed siiski n.ö. või sees.
Kas eelmises näites toodud sobivate „teadustulemuste" ostmine toimub tõepoolest ka Eesti Vabariigis? Mulle teadaolevalt mitte. Ma pole kuulnud, et Vabariigi Valitsus oleks tellinud kelleltki etteantud järeldustega teadustöö sõjamehe samba teisaldamise kasulikkusest. Jääb mulje, et sotsiaalteadlaste tosin justnimelt selles ongi valitsust süüdistabki. Teisisõnu - oleksite te meile raha maksnud, oleksime võinud välja tulla ka järeldustega, et nimetatud toiming soodustab integratsiooni, tagab stabiilsuse pealinnas ja Eestis tervikuna? Justnimelt säherdune alatoon ja mäng poliitiliste tõekspidamiste teadustulemuste pähe esitamisega on kujundanud käesoleva kurva olukorra. Tsiteerides Aaviksood: „Usaldus ei põhine kunagi meeldivusel, vaid kindlustundel, et see, millena midagi esitletakse, seda ka tegelikult on." Ja tsiteerides mälu järgi akadeemik Peeter Tulvistet hiljutises raadioesinemises: „Vasakpoolse intelligentsi rolli 1940. aastal teame me hästi, poleks mõtet sama viga korrata"
Maailmas pole vist valitsust, mis kaljukindlalt raiuks, et ta ei kasuta poliitiliste otsustuste tegemisel teaduse andmeid. Võimalik, et budistlik Nepaal on erandiks. Euroopas aga on otsused alatasa põhjendatud ühe või teise fundamentaaluuringu tulemustega. Avaliku arvamuse küsitluste metoodika on teaduslikult tõestatud. Sellise valimi küsitletute põhjal saab tuletada vettpidavaid järeldusi. Samas viivad vähemalt Eestis neid küsitlusi läbi mitte sõltumatud teadusasutused, vaid erafirmad, kelle puhul tuleb lisaks teaduseetikale ehk mängu ka kasumimarginaal. Ütlen ehk, sest kindlat teadmist mul selle kohta pole. Kuid kui rahva enamik arvab teise küsitluse kohaselt, et sotsioloogilised uuringud ei peegelda tegelikkust, siis vähemasti valitsustel on tarvis arvesse võtta sedagi arvamust.
Viimase sõna tahaksingi õhku rippuma visata. Sest üha enam elame arvamuste ja uskumuste maailmas, milles teadusel, vähemalt positivistlikus tõlgenduses, õiget kohta justkui polekski. Isegi USA president armastab oma seisukohti põhjendada fraasiga „I believe..." (ma usun - toim.), mitte argumendiga „Scientific evidence..." (teaduslikud tõendid - toim.) Mis siis rääkida Eestist, kus horoskoopide ennustustel ja sotsiaalteadlaste arvamustel on kaugelt olulisem roll hoiakute kujunemisel kui tõsiteaduslikel teadmistel. Äkki ongi elu nii keeruliseks läinud, et enamik ei suuda sellega enam kaasas käia? Eesti elanike motoks on saamas Sokratesele omistatav fraas pealkirjast: tean, et ma midagi ei tea! Kuid mitte Sokratese võtmes, mis kannustaks küsimuste kaudu tõese teadmiseni jõudmist, vaid hoopis pessimistlikus konstanteeringus, et kuna ma niikuinii midagi ei taipa, siis kas poleks lihtsam teadmised uskumisega asendada. Ususõjad juba justkui käivad...Äkki on ka teaduse ajastu asendumas miski teistsuguse maailmaga?
