Igas punkaris on peidus tubli pingviin?!
Rääkides seekordsest Pingviinide paraadist ei viitsi ma emaspingviinide seelikuvoltide vahel tuhnima hakata. Tuleb tõdeda, et intiimsed kehaosad olid kõigil kohalesaabunutel ontlikult ja valdavalt üsna maitsekalt kaetud...
Juba mitmendat aastat järjest oli asi nii, et selliseid tõelisi vabast loodusest püütud pingviine, kes oma uskumatu sulestikuga iga stilisti õudusunenägudele värvi lisada võiksid, seal polnudki.
Eelnevast ei tasu aga teha ekslikku järeldust, et pole see Toomas Hendrik eksootikalembene ornitoloog või jahimees miskit. Kutsub aga iga aastaga järjest paremini tsirkusetrikke valdava stammtrupi kohale ja laseb neil siis etteaste järjest perfektsemalt kaamerate ees ära sooritada. Endale ja maailmale imetlemiseks.
Jah, tema hästikoolitatud stammtrupp valdab tõepoolest teemat. Olles kaks kolmandikku etteastest ära vaadanud, haigutasin tüdinenult. Aga mida ma siin kommenteerin? Kiidan jälle neidsamu vaimustava sulestikuga emaspingviine, keda igal aastal. See on ilus, aga selles pole enam ammu midagi uut. Keda see siis nüüd üllatab, et Maret Maripuu või Signe Kivi oskab kleiti valida? Imelik oleks, kui järsku ei oskaks. See, et Gerli Padar peab viisi või et Erkki Sven Tüür tunneb noote pole ju uudis... stiilitajuga on asi samamoodi.
Viimase kolmandiku peal käis T. H. Ilves välja oma üllatusesinejad. Ja need suutsid üllatada küll!!!
Pagan, see mees sihib ikka väga täpselt ja kindlakäeliselt, nagu snaiper. Ei lähe tema juba huupi külakultuurimaja taha, et äkki saan mõne natuke kööbaka ja uimase pardi linnarahvale naeruks tuua.
Ta jahib (vähemalt näiliselt) ohtlikke röövlinde ja siis märgistab need kõige teravama nokaga isendid oma väärtusliku hõbedase jalarõngaga nagu kroonijuveelid... ning muigab rahulolevalt.
Kes oleks võinud arvata, et ta Juku-Kallele, kelle paraadvormiks on läbi aastate olnud joodiku maika ja rõvedalt haisev bufaika, pintsaku selga ja lipsu kaela saab? Ma olen pintsakus Juku-Kallet näinud küll, aga seda siis, kui on suht suva, mis tal seljas on.... Aga nüüd äkki, JK Raidil lips kaelas, Estonia kontserdisaalis, kahisevate õhtukleitide vahel?! No ei ole võimalik!
Järgmise eksootilise linnuna lasti areenile eesti kõige veendunum anarhist Tõnu Trubetsky. Esimene küsimus oleks see: miks mulle meenus sama mehe telliskivisuurune teos "Trubetsky & Anarhistid"? Teiseks, miks ma hakkasin teda imekauni, kõigi reeglite kohaselt stiliseeritud kaaslannaga käevangus presidendi palge ette saabudes ohjeldamatult naerma?
Noh, ja siis muidugi veel Rain Tolk, kelle avalik imago seostub paraku ikka veel pigem Keni ja Tolgi süüdimatute tegemistega, kui kuulsustkogunud mängufilmidega "Sügisball" ja "Tühirand"...
See pole isegi norimine. See tendents tekitas vastakaid küsimusi, millele mul hetkel vastuseid ei ole. Sellepärast see ongi teema.
See, et Eesti on nii väike ja nii demokraatlik, et anarhistid koos härra presidendiga shampusepokaale võivad tõsta, on ühtpidi väga lahe. Aga äkki see, et president on nii popp ja noortepärane, et igast on igast punkarist valmis pingviini vormima, on hoopis uue vaikiva ajastu algus vägagi ootamatust suunast?
See mõttekäik pole vaba ei paranoiast ega irooniast.... mis siis ;-)
